Neemia Ramat
1104 
omma prohwetide läbbi: agga
nemmad ei wötnud mitte
kuulda, sepärrast andsid sa
neid teiste made rahwa kätte.
31.
Agga omma wägga sure
hallastusse pärrast ei teind sa
otsa peäle egga jätnud neid
mahha: sest sa olled üks
armolinne ja hallastaja Jummal.
32.
Ja nüüd meie Jummal,
sinna suur wäggew Jummal ja
kes kartusse wäärt, kes
seädust ja heldust peab, ärgo
olgo sinno ees pissut keik se
äppardus, mis meile on
juhtund, meie kunningattele,
meie würstidele ja meie
preestridele ja meie
prohwetidele ja meie wañemille
ja keige so rahwale, Assuri
kunningatte aiast täñapäwani.
33.
Agga sa olled öige keige
se pärrast, mis meie peäle
tulnud, sest sa olled teinud
mis öigus, agga meie olleme
öälaste teinud.
34.
Ja meie kunningad, meie
würstid, meie preestrid ja meie
wannemad ep olle mitte so
kässoöppetust möda teinud, ja
ei pannud tähhele sinno
käskusid ja so tunnistussi, mis
sa nende seas olled lasknud
tunnistada.
35.
Ja nemmad ep olle sind
mitte teninud ommas
kunningrikis, egga so suurte
hea annette sees, mis sa neile
annud, egga seäl laial ja
wäggewal maal, mis sa nende
kätte olled annud, ep ollegi
ennast mitte ennese kurjest
teggudest pöörnud.
36.
Wata, meie olleme nüüd
sullased, ja seäl maal, mis sa
meie wañemattele olled annud,
et nemmad piddid temma wilja
ja ta headussest söma, wata,
meie olleme nüüd sullased.
37.
Ja se Ma sadab paljo wilja
neile kunningattele, kedda sa
meie pattude pärrast meie ülle
olled pannud, ja nemmad
wallitsewad meie ihho ülle ja
meie lojuste ülle omma mele
pärrast, ja meil on wägga
kitsas kä.
10.
Peatük.
Judid uendawad seädust
Jehowaga.
1.
Ja keige se asja pärrast
teme meie kindla seädusse ja
kirjotame; ja pitseriga