Laulo-Ramat
1296 
sekka, kes allalähhäwad auko;
ma ollen sanud kui üks mees,
kel ep olle rammo.
6.
Surnude seas ollen ma kui
sinnust lahti; kui need, kes
mahhalödud, kes haudas
maggawad, kelle peäle sinna
ennam ei mötle, ja kes so
käega ärraleikatud.
7.
Sinna olled mind allumisse
auko pannud, pimmedatte ja
süggawatte kohtade sisse.
8.
So tulline wihha toetab
ennast mo peäle, ja keige
omma laenedega waewad sa
mind, Sela.
9.
Mo tutwad olled sa kaugele
minnust ärrasaatnud, sa olled
mind nende melest teinud
hirmsaks asjaks, ma ollen kinni
ja ei sa wälja.
10.
Mo silm on oimato mo
willetsusse pärrast; Jehowa,
sind hüan ma appi keige se
päwa, ma lautan ommad käed
so pole laiale.
11.
Kas sinna surnutte kallal
immet teed? kas need
kaddunud üllestouswad, ja sind
tännawad? Sela.
12.
Kas haua sees so heldus
juttustakse ja hukkatusses so
tössidus?
13.
Kas tunnukse so imme tö
pimmedas, ja so öigus
unnustusse maal?
14.
Agga minna kissendan
sinno pole, Jehowa! ja mo
palwe jouab warratselt sinno
ette.
15.
Miks sinna Jehowa! heidad
mo hinge ärra, ja panned
omma pallet mo eest warjule?
16.
Ma ollen willets ja heidan
hinge pörrumisse pärrast; ma
kannan so hirmutussed, et
minna kahhe wahhel ollen.
17.
So suur kange wihha käib
mo peäle, so hirmutamissed
löppetawad mind hopis ärra.
18.
Keige se päwa on nemmad
mo ümber kui wessi, nemmad
piirwad mo ümber hopis.
19.
Sa olled mo head söbrad
ja seltsimehhed kaugele
minnust ärrasaatnud, mo
tuttawad on pimmedusses.
89.
Laul.
Usklikkud iggatsewad ommas
sures häddas Kristust.
1.
Etani Esra-mehhe öppetusse-
laul.
2.
Ma tahhan Jehowa surest