Laulo-Ramat
1359 
maad, merd ja keik, mis nende
sees on: kes peab töt
iggaweste,
7.
Kes kohhut añab neile, kelle
liga tehhakse; kes leiba annab
näljatsile; Jehowa on se, kes
lahti peästab neid, kes on
kinniseutud.
8.
Jehowa on, kes pim~edatte
silmad lahti teeb: Jehowa on,
kes panneb püsti seisma neid,
kes köwwerdud; Jehowa on,
kes neid armastab, kes öiged
on.
9.
Jehowa on se, kes woörad
hoiab, kes waesed lapsed ja
lessed naesed üllespeab; agga
öälade wisid rikkub temma
ärra.
10.
Jehowa on kuñingas
iggaweste: siño Jummal, oh
Sion! jääb pölwest pölweni,
Halleluja.
147.
Laul.
Maenitsus, et Jummalat
Kristusse sees peab kiitma.
1.
Halleluja! sest hea on, meie
Jum~alat kites laulda, sest
kitus on löbbus ja kaunis.
2.
Jehowa ehhitab
Jerusalemma, Israeli ärraaetud
koggub temma.
3.
Ta parrandab neid, kes
süddames on röhhutud, ja
seub kinni nende wallusad
hawad.
4.
Ta loeb ärra tähtede arro,
ja nimmetab need keik nimme
pärrast.
5.
Meie Issand on suur ja
surest rammust: temma
moistus on ilmaarwamatta.
6.
Jehowa peab ülles
häddalissed, ja allandab öälad
mani mahha.
7.
Laulge wastastikko Jehowa
auuks tännoga, laulge kites
meie Jummalat kanlega.
8.
Kes taewast kattab
pilwedega, kes male wihma
walmistab, kes mäggede peäle
lasseb rohto kaswada.
9.
Kes lojustele nende sömist
annab, norile kaarnaile, kes
tedda appi hüüdwad.
10.
Temmal ep olle mitte römo
hobbose wäest, egga melehead
jalla meeste säre-luist.
11.
Jehowal on melehea neist,
kes tedda kartwad, kes temma
heldusse peäle lootwad.
12.
Auusta, Jerusalem!
Jehowat, Sion! kida omma