Salomoni Öppetusse- ehk Wannad Sannad
1372 
30.
Ei warrast laideta ni wägga,
kui ta warrastab, kui ta püab
ennese köhho täita, et temmal
nälg olli.
31.
Ja kui tedda leitaks, siis
woib ta seitsewörra sedda
ärratassuda, ja keik omma
maia warrandust se eest anda.
32.
Kes teise naesega abbiello
ärrarikkub, sel ep olle meelt
Peas; kes omma hinge tahhab
ärrarikkuda, se teeb sedda.
33.
Ta leiab nuhtlust ja
häbbinaero, ja temma teotus ei
sa ärrakautud.
34.
Sest kahtlane meel naese
pärrast on mehhe tulline wihha
ja temma ei anna armo
kättemaksmisse päwal.
35.
Ei temma pea luggu ei
ühhestki leppitamisse hinnast,
ja ta ei holi, ehk sa paljo
andid peaksid andma.
7.
Peatük.
Maenitsus, et peab hoidma se
naese eest, kes eksitab.
1.
Mo poeg! hoia minno
sannad, ja panne mo kässud
ennese jure tallele.
2.
Hoia mo kässud, siis pead
sa ellama, ja mo kässo-
öppetust kui omma silmaterra.
3.
Seu neid omma sörmede
ümber; kirjota neid omma
süddame laua peäle.
4.
Ütle tarkussele: Sinna olled
mo ödde; ja hüa moistust
ommaks suggulasseks.
5.
Et ta sind hoiab woöra
naese eest, selle woöra Ma
naese eest, mis libbedad
sannad rägib.
6.
Sest ma waatsin omma koia
aknast, ommast trellist läbbi,
7.
Ja näggin rummalatte seas,
ma tundsin poeglaste seas
ühhe nore mehhe, kel ep olnud
meelt Peas.
8.
Se läks ulitsa peäl temma
nurgast möda, ja läks eddasi
sedda teed temma koia pole,
9.
Widdewikkus, kui pääw
öhtule joudis, kesk ö aial, kui
hirmus must pimme olli.
10.
Wata, siis tulli üks naene
ta wasto hora ehtes: agga kes
omma süddame nou sallaja
moistis piddada.
11.
Ta olli kärratseja ja
kangekaelne, kelle jallad temma
maias ei seisnud.
12.
Puhho olli ta ulitsa peäl,
puhho turrude peäl, ja