Prohweti Jesaia Ramat
1472 
werd, sest ma tahhan Timoni
peäle paljo ennam hädda sata,
ja ühhe loukoera nende peäle,
kes Moabist peäsewad, ja kes
siñna male üllejäwad.
16.
Peatük.
Weel teised nuhtlussed
tullewad Moabi-rahwa peäle.
1.
Läkkitage sedda Mawallitseja
talle körwe pooltse kaljo peält,
Sioni tütre mäe pole.
2.
Sest se peab sündima, et
kui üks lind, mis pessast
wäljaaetud, ümber ulkub, nenda
peawad Moabi tütred ollema
Arnoni koolme jures.
3.
Sada nou, te mis öige,
panne louna aial omma warjo
otsego öse; kes on
ärralükkatud neid panne
warjole, ärra tunnista ülles
neid, kes on ulkumas.
4.
Anna asset ennese jures
neile, kes mo rahwa seltsist
ärralükkatud; oh Moab! olle
neile warjuks ärraraiskaja eest:
sest se, kes neid waewab,
löppeb ärra, ärraraiskaminne
saab otsa, need, kes neid
ärratallawad, kadduwad ärra
Ma peält.
5.
Agga üks aujärg peab sama
kinnitud heldusse läbbi, ja üks
peab seäl peäl istuma töe sees
Taweti maias, ja kohhut
moistma ja kohhut noudma, ja
ussin ollema öigusse peäle.
6.
Meie olleme Moabi körkust
kuulnud, wägga körk on ta;
temma surustus, ja ta körkus,
ja ta hirmus wihha, temma
walled ei sa korda.
7.
Sepärrast peab üks Moabi-
mees teise pärrast ulluma,
iggaüks ullub: teie öhkate
Kirhareseti wina-plaskude
pärrast, nemmad on töeste
katkimurtud.
8.
Sest Esboni pöllud on
sandid, ja Sibma winapuud;
pagganatte issandad on nende
kallimad winapu-wössud
russuks lönud, nemmad
jouawad Jaseri liggi, ja eksiwad
ärra körbes; temma wössud on
mahhajäetud, ja ülle merre
läinud.
9.
Sepärrast tahhan ma, kui
ma Jaseri pärrast nuttan, ka
Sibma winapuud nutta; ma
kastan sind märjaks omma
silma-weega, oh Esbon ja Elale!
sest so suise wilja peäle ja so