Prohweti Jesaia Ramat
1516 
wallitsema? kes andis neid kui
pörmo temma moöga kätte, ja
kui körred, mis laiale aetakse,
temma ammo kätte?
3.
Ta aias neid tagga, läks
eddasi rahhoga omma jalgega
sedda teeradda, mis ta enne
es olle käinud.
4.
Kes on sedda ettewötnud ja
teinud? se, kes keige pölwe-
rahwa kutsub algmissest: minna
Jehowa ollen essimenne, ja
minna ollen wimistega
sesamma.
5.
Sared näggid sedda, ja
kartsid: ma-ilma otsad
wärrisesid, astusid liggi ja tullid
senna.
6.
Teine wottis teist aidata, ja
omma wennale üttelda: Olle
wahwa.
7.
Ja pusep kinnitas
kullaseppa, kes haamriga
silledaks teeb, mis on tautud
allasi peäl, ja ütleb sest, mis
on jodetud: Se on hea! ja
kinnitab sedda naeltega, et se
ei pea köikuma.
8.
Agga sinna mo sullane
Israel, Jakob, kedda ma ollen
ärrawallitsenud; Abraami suggu,
kes mind armastas;
9.
Sinna, kedda ma ollen kätte
sanud ma-ilma otsast, ja ollen
sind selle Ma üllematte seast
kutsunud, ja ütlesin sulle: Sinna
olled mo sullane, ma ollen sind
ärrawallitsenud, ja ei mitte
ärrapölgnud.
10.
Ärra karda mitte, sest
minna ollen sinnoga; ärra wata
mitte ennese ümber, sest
minna ollen so Jummal, ma
teen sind tuggewaks, ma aitan
sind ka, ma pean sind ka ülles
omma öigusse parrema käega.
11.
Wata, häbbenema ja häbbi
pärrast ärrapunnastama
peawad keik, kes so peäle
wägga wihhased on; need kes
soga riidlewad, ei pea ollema
kui ühtekegi, ja peawad hukka
minnema.
12.
Kui sa need mehhed, kes
so wasto taplesid, otsid, siis ei
leia sa neid mitte; need
mehhed, kes so wasto
söddisid, ei pea mikski sama ja
ollema kui ei middagi.
13.
Sest minna Jehowa so
Jummal kinnitan so parrema
käe, ja ütlen so wasto: Ärra
karda mitte, minna aitan sind.
14.
Ärra karda mitte, sa usklike
Jakob, sinna Israeli rahwas; ma
aitan sind, ütleb JEHOWA, ja