Prohweti Jesaia Ramat
1520 
läkkitan? kes on ni pimme, kui
se, kes heakohtlane piddi
ollema, ja ni pimme, kui
Jehowa sullane?
20.
Sa nääd paljo, ja ei panne
sedda tähhele; körwad on kül
lahti tehtud, ja temma ei kule
siiski mitte.
21.
Jehowal on neist hea meel
omma öigusse pärrast; sest
teeb ta kässo-öppetust sureks
ja kalliks.
22.
Agga se on üks ärrarisutud
ja paljaks tehtud rahwas; keik
need nored mehhed on
kinniköidetud, ja pandud
puggema wangi-hoonte sisse:
nemmad on sanud risutawaks,
ja ükski ei peästa neid;
nemmad on wäggise käest
ärrawidud, ja ükski ei ütle:
Anna taggasi.
23.
Kes teie seast wottab
sedda kuulda ja tähhele panna,
et ta kuleks weel pärrastki?
24.
Kes on Jakobit annud
wäggise käest ärrawia, ja Israeli
risujatte kätte? eks Jehowa?
kelle wasto meie olleme patto
teinud, ja nemmad ei tahtnud
ta tede peäl käia, egga kuulda
temma kässo-öppetust.
25.
Sepärrast on ta omma
tullise wihha temma peäle
wäljawallanud ja kange södda,
ja se sütab tedda pöllema
ümberringi, ja ta ei tunnege; ja
se pölleb temmas, ja temma ei
panne sedda mitte
süddamesse.
43.
Peatük.
Kristus tahhab wiimsel aial
Judide peäle armo heita.
1.
Ja nenda ütleb nüüd
Jehowa, so loja, oh Jakob! ja
so walmistaja, oh Israel! ärra
karda mitte, sest ma ollen sind
lunnastanud, ja nimme pärrast
sind kutsnud: sa olled minno
pärralt.
2.
Kui sa weest läbbi lähhäd,
ollen minna soga, ja kui sa
jöggedest läbbilähhäd, ei pea
nemmad sind mitte
ärraupputama: kui sa tulles
käid, ei pea sa ärrapöllema, ja
tulle-leek ei pea sind mitte
körwetama.
3.
Sest minna ollen Jehowa so
Jummal, Israeli pühha
Lunnastaja, so ärrapeästja: ma
ollen so leppitusse-rahhaks
annud Egiptusse-ma Mora- ja