Prohweti Jeremia Nutto-Laulud
1703 
koggodusse sisse tullema.
11.
Keik ta rahwas öhkawad, ja
otsiwad leiba, nemmad andwad
ärra ommad kallimad asjad roa
eest, et nemmad woiksid hinge
jahhutada: katsu Jehowat ja
wata, sest ma ollen alwaks
sanud.
12.
Eks teil polle sega
teggemist, teie keik, kes teie
teed möda lähhäte? wadage ja
katske, kas üks wallo on kui
minno wallo, mis mulle on
tehtud; sest Jehowa on mind
kurwastanud omma tullise
wihha päwal.
13.
Ta on üllewelt körgest tuld
läkkitanud mo lukontide sisse,
ja se on woimust sanud nende
peäle; ta on wörko
wäljalautand mo jalgele, ta on
mind taggasi aianud, ta on
mind laggedaks teinud ja
nörgaks igga päwa.
14.
Mo ülleastmiste ikke on
kinniseutud temma käe läbbi,
need on ristati mo kaela peäle
tulnud, temma on mo rammo
nödraks teinud: Issand on mind
nende kätte annud, kelle eest
minna ei woi üllestousta.
15.
Issand on mo wäggewad
mehhed, kes mo jures ollid,
mahhatallanud, ta on üht
seätud rahwast mo wasto
kokkohüdnud, mo nored
mehhed mahha röhhuma:
Issand on surrotört tallanud
selle neitsi Juda tütre peäle.
16.
Nende asjade pärrast
nuttan minna: mo silm, minno
silm jookseb wet; sest se
trööstia, kes mo hinge piddi
jahhutama, on kaugel minnust
ärra: mo lapsed on
ärrahäwwitud, sest waenlane on
woimust sanud.
17.
Sion lautab wälja ommad
käed, temmal ei olle trööstiat,
Jehowa on käsko annud Jakobi
wasto ta waenlastele, kes
temma ümberkaudo on:
Jerusalem on nende seas, kui
se, kedda issiärranis petakse.
18.
Öige on Jehowa, sest ma
ollen temma susanna wasto
pannud: et kuulge keik rahwas,
ja wadage mo wallo; mo
neitsid ja mo pois-mehhed on
wangi läinud.
19.
Ma ollen hüüdnud ommad
armatsejad, agga nemmad on
mind petnud: mo preestrid ja
mo wannemad on liñnas hinge
heitnud, sest nemmad on
ennestele roga otsinud, et