Prohweti Jeremia Nutto-Laulud
1707 
keigelt polelt kokko kutsnud
neid, kes mind hirmutawad, ja
Jehowa wihha päwal ep olnud
sedda, kes ärrapeäsnud ehk
üllejänud: mo waenlane on
otsa nende peäle teinud,
kedda ma kätte peäl kandsin
ja kaswatasin.
3.
Peatük.
Jeremia kibbe kaebdus, lotus,
palwe, Judide heaks.
1.
Minna ollen se mees, kes
willetust näinud temma hirmsa
wihha witsa läbbi.
2.
Ta on mind saatnud ja
pannud käima pimmedusses, ja
ei mitte walgusses.
3.
Ta on omma käe ühte
puhko wasto mind pöörnud
iggapäwa.
4.
Ta on mo lihha ja nahka
wannaks teinud, ta on mo
lukondid katkimurdnud.
5.
Ta on kantsisid mo wasto
üllesteinud, ja on mo ümber
piirnud sappi ja äppardussega.
6.
Ta on mind pannud ellama
pimmedatte paikade sisse, kui
need, kes ammogi surnud.
7.
Ta on aeda teinud mo
ümber, et minna ei woi
wäljaminna, ta on mo wask-
ahhelad raskeks teinud.
8.
Kui minna ka ollen
kissendanud ja karjunud, on ta
siiski mo palwe kinnipannud.
9.
Ta on mo tede ümber aeda
teinud raiutud kiwwast, ta on
mo jalla-teed köwweraks
aianud.
10.
Ta on mulle kui karro, mis
warritseb, kui loukoer sallajas
paikus.
11.
Ta on eksitanud mo teed
ärra, ta on mind murdnud ja
mind laggedaks teinud.
12.
Ta on omma ammo
üllestombanud, ja on mind
seisma pannud märgiks nolele.
13.
Ta on mo nerude sisse
lasknud tulla omma tuppe
noled.
14.
Ma ollen sanud naeruks
keige omma rahwale, nende
laulo-mängiks igga päwa.
15.
Ta on mind täitnud wihha
rohtudega, ta on mind jootnud
koi-rohhoga.
16.
Ja temma on
sömmerattega mo hambad
ärrahörunud, ta on mind
wautanud tuhha sisse.
17.
Ja sinna olled mo hinge