Prohweti Jeremia Nutto-Laulud
1709 
39.
Mikspärrast nurriseb siis
üks ellus innimenne? iggamees
nurrisego omma patto pärrast.
40.
Otsigem ja kiusagem läbbi
ommad wisid, ja pöörgem
Jehowa pole.
41.
Töstkem ülles omma
süddat kättega Jummala pole,
kes taewas on.
42.
Meie olleme ülleastunud ja
wastopañud: sinna ei olle mitte
andeks añud.
43.
Sa olled meid wihhaga
katnud ja meid takkaaianud; sa
olled tapnud, ei mitte armo
annud.
44.
Sa olled ennast katnud
pilwega, et palwe ei piddand
läbbisama.
45.
Sa olled meid pühkeks ja
roistuks teinud rahwa seas.
46.
Keik meie waenlased
aiawad omma su ammule meie
wasto.
47.
Hirm ja kaewand on meile
sanud, ärrahäwwitaminne ja
kahjo.
48.
Mo silm joseb wee-soned
mo rahwa tütre kahjo pärrast.
49.
Mo silm wolab wet ühte
puhko, ja ei seisa kuiwaks,
50.
Kunni Jehowa saab taewast
waatnud ja näinud.
51.
Minno silm teeb mo hingele
teggemist keikide mo liñna
tüttarte pärrast.
52.
Kes ilmaaego mo
waenlased, need on mind
wägga takkaaianud kui ühhe
liñno.
53.
Nemmad piddid mo ello
aukus ärrakautama, et nemmad
kiwwa mo peäle wiskasid.
54.
Wessi on ülle mo pea
jooksnud, ma ütlesin: Minna
ollen kui ärraleikatud.
55.
Ma hüüdsin so nimme appi,
Jehowa! keigesüggawamast
august.
56.
Sinna kuulsid mo heäle;
ärra hoia ennese körwo mitte
körwal mo kissendamisse eest,
et ma saan hingada.
57.
Sa olled liggi olnud sel
päwal, kui ma sind appi
hüüdsin; sa olled üttelnud: Ärra
karda mitte.
58.
Sa olled, oh Issand! mo
hinge rio-asjad ärraselletanud,
sa olled mo ello lunnastand.
59.
Sinna, Jehowa! olled
näinud sedda üllekohhut, mis
mulle tehhakse, moista mulle
öiget kohhut.
60.
Sa olled näinud keik nende
meeste kättemaksmist, keik