Prohweti Esekieli Ramat
1721 
ial ennast rojaseks teinud: ei
raibet, egga mis kistud, ei olle
ma mitte sönud ommast norest
pölwest tännini, ja pahha
kölwato lihha polle mo suhho
sanud.
15.
Ja ta ütles mo wasto:
Wata ma annan sulle lubba
wötta weikse käggarad
innimesse roja assemele, et sa
nende peäl omma pead leiba
teggema.
16.
Ja ta ütles mo wasto:
Innimesse poeg, wata, ma
murran katki leiwa keppi
Jerusalemmas, ja nemmad
peawad leiba, mis wagitud,
murrega söma ja wet joma
moödo järrele ja ehmatussega;
17.
Sepärrast et neil leiwast ja
weest peab pudo ollema, ja
peawad teine teisega
ärraehmatud ollema, ja
ärrakuiwama omma üllekohto
ees.
5.
Peatük.
Judide ärrahäwwitamisse
ennetähhendaminne.
1.
Ja sinna, innimesse poeg,
wötta ennesele üks terraw
nugga, üks palberi habbeme-
nugga wötta ennesele, ja aia
paljaks om~a Pea ja omma
habbe; ja wötta wae-kausid
ennesele, ja jagga neid ärra.
2.
Kolmandama ossa pead sa
ärrapölletama tullega kesk liñna
sees, kui liñna kinnipannemisse
päwad täis sawad, ja
kolmandama ossa pead sa
nende ümberringi moögaga
löma, ja kolmandama ossa
pead sa laiale wiskama tule
kätte; sest ma tahhan moöga
wäljatombada nende tahha.
3.
Ja wötta neist pissut arro
pärrast, ja seu neid omma
ölmade sisse.
4.
Ja neist wötta weel, ja wiska
neid tullesse, ja pölleta neid
ärra tullega: neist peab tulli
wäljatullema keige Israeli suggu
peäle.
5.
Nenda ütleb Issand Jehowa:
Se on Jerusalem, mis ma ollen
kesk pagganatte sekka pannud,
et mitto maad temma ümber
on.
6.
Ja tem~a on mo
kohtoseäduste wasto pannud
öäla töga, ennam kui
pagganad, ja mo seädmiste
wasto eñam kui need maad,