Prohweti Esekieli Ramat
1753 
sitta-jummalatte pole, ei naera
om~a liggimesse naest ärra:
16.
Ja ei waewa keddagi, ei
wötta panti, ja mingiwisil ei
risu, kes omma leiba näljatsele
annab, ja kattab riettega
sedda, kes allasti:
17.
Ei putu om~a käega
willetsa külge, ei wötta renti
egga kasso, teeb minno
kohtoseäduste järrele, käib mo
seädmiste sees: sesamma ei
pea mitte surrema omma issa
üllekohto pärrast, ta peab
töeste ellama.
18.
Temma issa, et ta ikka liga
teinud, wenna mitmel wisil
risunud, ja omma rahwa seas
teinud, mis ei olle hea: wata,
se peab surrema omma
üllekohto sees.
19.
Ja teie ütlete: Miks ei pea
mitte se poeg kandma middagi
issa üllekohtust? issi poeg
teeb, mis kohhus ja öigus on,
ta peab keik mo seädmissed,
ja teeb nende järrele, ta peab
töeste jäma ellama.
20.
Se hing, mis patto teeb,
sesamma peab surrema, ja
poeg ei pea middagi kandma
issa üllekohtust, ja issa ei pea
middagi kandma poia
üllekohtust: selle öige öigus
olgo tem~a peäl, ja selle öäla
öälus olgo tem~a peäl.
21.
Agga kui se, kes öäl, pörab
keikist ommast pattudest, mis
ta teinud, ja peab keik mo
seädmissed, ja teeb, mis
kohhus ja öigus on: se peab
töeste ellama, ei mitte surrema.
22.
Keik tem~a ülleastmissi,
mis ta teinud, ei peage
mälletadama; omma öigusse
pärrast, mis ta teeb, peab ta
jäma ellama.
23.
Kas mul ial peaks hea
meel ollema ühhe öäla
surmast? ütleb ISSAND
JEHOWA; eks sest ep olle hea
meel, kui ta ümberpörab omma
tede peält, et ta woiks ellada?
24.
Ja kui se, kes öige,
ommast öigussest pörab, ja
teeb köwwerust, kui ta wöttab
tehha keiki hirmsaid asjo
möda, mis se, kes öäl, teinud,
kas ta peaks jäma ellama? keik
temma öigussi, mis ta teinud,
ei pea mälletadama; ommas
wallatusses, mis ta teind, ja
omma patto sees, mis ta
teinud, nende sees peab ta
surrema.
25.
Ommeti ütlete teie: Issanda