Prohweti Esekieli Ramat
1777 
moögaga ärratapma, ja so
tuggewad sambad peawad
mahha sama.
12.
Ja nemmad peawad
ärrarisuma so warra, ja
wäggise käest ärrawötma so
kauba, ja ärrapillutama so
mürid, ja so armsad koiad
mahhakiskuma, ja peawad so
kiwwid, ja so puud ja so
pörmo kesket wette pannema.
13.
Nenda tahhan ma
löppetada so laulude kärrinat,
ja so kannelte heält ei pea
ollema ennam kuulda.
14.
Ma tahhan sind tehha
paljaks kaljuks, sa pead sama
ühheks paigaks, kus nodad
wäljalautakse, ei sind ei pea
ennam üllesehhitama; sest
minna Jehowa ollen sedda
räkinud: se on Issanda Jehowa
sanna.
15.
Nenda ütleb Issand Jehowa
Tirussest: Eks mitte sared ei
wabbise so langmisse
raksumissest? ja need, kes
hawatud, äggawad, kui sinno
sees wägga paljo tappetakse.
16.
Ja keik merre-äärtsed
würstid astuwad omma
aujärgede peält mahha, ja
heitwad ennesest ärra ommad
kued, ja wötwad om~ad
wäljaömmeltud rided seljast
ärra: nemmad ehhitawad eñast
sure wabbisemissega, istwad
maas, ja wabbisewad igga
silma-pilkmisse aia, ja
ehmatawad ärra so pärrast.
17.
Ja hakkawad sinno pärrast
nutto-luggu, ja ütlewad sulle:
Kuida olled sa hukka sanud,
sinna, kus merre-äärtsed
rahwas ellasid, se kulus lin, kes
olli wäggew merre peäl, tem~a,
ja kes seäl ellasid, kes omma
hirmo pannid keikide peäle, kes
seäl sees ellasid.
18.
Nüüd wabbisewad sared so
langmisse päwal, ja need
sared, mis merre sees,
tundwad hirmo sinno otsa
pärrast.
19.
Sest nenda ütleb Issand
Jehowa: Kui ma sind pannen
paljaks tehtud liñnaks, kui
liñnad, kus sees ei ellata; kui
ma lassen so ülle süggawust
tulla, et sind paljo wet kattab;
20.
Siis tahhan ma sind
mahhalükkada nendega, kes
allalähhäwad auko, ühhe rahwa
jure, mis ammust aiast surnud,
ja pannen sind istuma
allamatte ma-paikade sisse,