Prohweti Osea Ramat
1844 
28.
Agga Jummal taewas on
se, kes sallajad asjad ilmutab,
ja on kunningale
Nebukadnetsarile teäda annud,
mis wiimsel aial peab sündima:
so unnenäggo, ja mis sa
om~as peas näinud omma
wodi peäl, ollid needsinnatsed.
29.
Sinno sees oh kunnungas!
tousid sulle need mötted ülles
so wodi peäl, mis ehk pärrast
seddasiñast aega piddi
sündima: ja se, kes sallajad
asjad ilmutab, on sulle teäda
añud, mis peab sündima.
30.
Ja mulle, mulle on se
sallaja assi ilmutud, ei mitte se
tarkusse läbbi, mis mo sees
peaks ollema üllem kui keige
mu ellawatte sees; waid
sepärrast et kunningale piddi
teäda sama, mis se tähhendab,
ja et sa omma süddame
mötted teäda saaksid.
31.
Sinna kunningas näggid, ja
wata, seäl olli üks suur kuio,
sesinnane kuio olli suur, ja
temma au selgus olli wägga
kallis, se seisis so kohhal, ja
olli hirmus peält nähha.
32.
Selle kuio Pea olli heast
kullast, temma rinnad ja ta
käewarred ollid höbbedast,
temma köht ja ta pusad ollid
wassest,
33.
Temma säred ollid rauast,
temma jallad ollid muist rauast,
muist souest.
34.
Sa näggid, senni kui üks
kiwwi ennast mahhalaskis, et
mitte kättega, ja löi sedda kuio
temma jalge peäle, mis rauast
ja souest ollid, ja peksis neid
russuks katki.
35.
Siis peksti russuks ühtlase
se raud, se sou, wask, höbbe
ja kuld, ja said ärra nenda kui
pörm suise peksandusse
pörrando peält, ja tuul wiis
neid ärra, ja neile ei leitud ei
ühtegi paika: agga se kiwwi,
mis sedda kuio mahhalöi, sai
sureks mäeks, ja täitis keik
ma-ilma.
36.
Se on se unnenäggo: nüüd
tahhame kunninga ette öölda,
mis se tähhendab.
37.
Sinna kunningas olled
kunningatte kunningas: sulle on
taewa Jummal annud sedda
kunningriki, wägge, ja rammo,
ja au.
38.
Ja keikis paikus, kus
innimesse-lapsed ellawad, on
temma lojuksed wälja peäl, ja
linnud mis taewa al, so kätte