Prohweti Osea Ramat
1858 
12.
Siis tullid need mehhed
ühtlase ja leidsid Tanielit
pallumast, ja allandlikkult
luggemast omma Jummala ees.
13.
Siis astusid nemmad liggi
ja ütlesid kunninga ette se
kunninga kelo pärrast: Eks sa
olle keeldust kirjotand, et igga
innimenne, kes piddi palluma
ühheltki jummalalt ehk
innimesselt kolmekümnel päwal,
kui agga sinnult kunninga
käest, sedda piddi loukoerte
auko wissatama? kunningas
wastas ja ütles: Se sanna on
tössi, Meda ja Persia rahwa
wisi järrele, mis ülle ei pea
astuma.
14.
Siis wastasid ja ütlesid
nemmad kunninga ette: Taniel,
kes Juda wangide seltsist, ei
holi sinno pärrast, kunningas,
egga so kelo pärrast, mis sa
kirjotanud, waid ta pallub
omma pallumist kolmel aial
päwas.
15.
Siis olli kunninga meel
wägga pahha, kui ta sedda
sanna kulis, ja kandis hoolt
Tanieli pärrast tedda
ärrapeästa, ja näggi paljo
waewa, et ta tedda piddi lahti
saatma, kunni pääw loja läks.
16.
Siis tullid need mehhed
ühtlase kunninga jure ja ütlesid
kunningale: Mötle kunningas, et
Meda ja Persia rahwa wiis on,
et ei woi mingisuggust keeldust
egga seädmist muta, mis
kunningas seab.
17.
Siis käskis kunningas
Tanielit tua ja loukoerte auko
wissata. Kunningas hakkas siis
ütlema Tanielile: So Jummal,
kedda sa allati tenid, se
peästko sind.
18.
Ja kiwwi todi ja pandi augo
su peäle, ja kunningas panni
sedda omma pitseri-
sörmuksega ja omma suurte
issandatte sörmuksega kinni, et
middagi teist wisi ei piddand
sündima Tanieli kallale.
19.
Siis läks kunningas ärra
omma kotta ja jäi ülle ö
sömatta, ja ei lasknud mänga
ennese ette tua, ja temma unni
läks ta käest ärra.
20.
Siis tousis kunningas
koites, kui walge sai, ülles, ja
läks ruttuste loukoerte augo
jure.
21.
Ja kui ta augo liggi sai
Tanieli jure, kissendas ta kurwa
heälega; kunningas hakkas
ütlema Tanielile: Taniel sa