Prohweti Osea Ramat
1875 
poolt tewad temmale hirmo, ja
ta lähhäb seält ärra sure
tullise wihhaga, paljo
ärrahukkama ja sutumaks
ärrakautama.
45.
Ja ta lööb ommad ehhitud
telgid ülles nende wahhele
pühha illusa mäe pole: siis
tulleb temmale ots kätte, ja
ükski ei olle temmale
abbimehheks.
12.
Peatük.
Judide hirmsast willetsussest. n.
t. s.
1.
Agga sel aial touseb se suur
Würst Mikael ülles, kes so
rahwa laste eest seisab; siis on
ni kitsas aeg, mähhärdust ei
olnud, sidast kui üks rahwas
olnud, siit aiast sadik: agga sel
aial peäseb so rahwas ärra,
iggaüks, kedda leitakse
ramatusse ülleskirjotud
ollemast.
2.
Ja paljo neist, kes mulla
pörmus maggawad, ärkawad
siis ülles: teised iggawesseks
elluks, ja teised sureks
teotusseks, iggawesseks
häbbiks.
3.
Ja need moistlikkud peawad
paistma kui taewa lautusse
paiste, ja kes paljo saatwad
öigusse tele, kui tähhed ikka ja
iggaweste.
4.
Agga sinna Taniel panne
warjule need sannad, ja panne
otsego pitseriga kinni se ramat,
kunni aeg otsa saab: siis
wötwad paljo neid läbbiaiada,
ja se tundminne lähhäb sureks.
5.
Ja minna Taniel näggin, ja
wata, kaks teist seisid, teine
siin pool jöe äres, ja teine seäl
pool jöe äres.
6.
Ja ta ütles selle mehhele,
kel linnased rided selgas, kes
jöe wee peäl olli: kui kaua on,
et nende immeasjade ots
tulleb?
7.
Ja ma kuulsin se mehhe, kel
linnased rided selgas, kes jöe
wee peäl olli ; ja ta töstis
omma parrema ja omma
wassako käe ülles taewa pole,
ja wandus selle jures, kes
iggaweste ellab, et nende ots
jääb ühheks aiaks, kahheks
aiaks, ja poleks aiaks: ja kui
pühha rahwa wäe
ärrapillutaminne saab löpnud,
siis peawad keik need asjad
otsa sama.