Prohweti Osea Ramat
1891 
liñnade peäle jäma, ja temma
pomide ehk üllematte peäle
otsa teggema, ja neid
ärralöppetama nende noude
pärrast.
7.
Ja minno rahwas seisab
kahhe wahhel, et nemmad
minnust ärratagganenud; kui
prohwetid tedda Keigekörgema
pole kutsuwad, ei tösta ükski
ennast ülles Jehowa pole.
8.
Kuida? kas pean ma sind
ülleandma, Ewraim? pean ma
sind ärraandma, Israel? kuida?
kas ma pean sind Adama liñna
sarnatseks teggema? pean ma
sind Seboimi sarnatseks
pannema? mo südda pörab
ennast mo sees ¤, mo halle
meel pölleb hopis so pärrast.
9.
Minna ei tahha mitte omma
tullist wihha möda tehha, ei
ma tahha Ewraimit jälle
ärrarikkuda: sest minna ollen
Jummal, ja ei mitte innimeñe,
kesk so seas ollen ma pühha;
agga nüüd ei tulle ma mitte
liñna.
10.
Nemmad wötwad Jehowa
järrel käia, kes kui loukoer
möirab: kui temma möirab siis
tullewad temma lapsed
wärristes merre poolt.
11.
Wärristes peawad nemmad
tullema kui liñnud Egiptusse-
maalt, ja Assuri maalt kui
tuikessed, ja ma tahhan neid
panna ellama nende koddade
sisse, se on Jehowa sanna.
12.
Peatük.
Israeli ärratagganeminne:
maenitsus ja nuhtlus.
1.
Ewraimi-rahwas on mind
wallega ja Israeli suggu
kawwalussega ümberpiirnud:
agga Juda jääb kowwaste
Jummala jure, ja on ustaw
pühhade jures.
2.
Ewraim sodab ennast tulega,
ja aiab takka päwatousmisse-
tuled, igga päwa teeb ta paljo
wallet ja ärraraiskamist: puhho
tewad nem~ad seädusse
Assuriga, puhho wiakse ölli
Egiptusse-male.
3.
Agga nüüd on Jehowal rio-
assi Judaga, et ta wöttab
Jakobi kätte nähha temma
wisisid möda, temma teggusid
möda tahhab ta nende kätte
tassuda.
4.
Emma ihhus hakkas ta
omma wenna kañnast kinni, ja