Prohweti Mika Ramat.
1932 
ellawad, ja teie peate minno
rahwa teotust kandma.
7.
Peatük.
Pärrast pahha aega tulleb
parrem pölli koggodussele.
1.
Hädda mulle, et ma ollen
kui suine willi, mis ärra
korristud, kui se, mis winamarja
leikusse järrel ärranoppitakse:
ei olle ühtege winamarja
kobbarat süa, mo hing
ihhaldab warrast wilja.
2.
Kes wagga, se on löpnud
ärra Ma peält, ja sedda öiglast
ep olle mitte innimeste seas ;
nem~ad keik warritsewad selget
werd, nemmad püüdwad teine
teist otsego nodaga.
3.
Isse se weel, et nemmad
mollematte kättega hästi kurja
tewad, siis küssib würst andid,
ja kohtomoistja moistab kohhut
melehea eest, ja kes suur,
sesamma rägib omma hinge
tiggedusse järrele, ja nemmad
korrotawad sedda ikka
jämmedamaks.
4.
Se keigeparras nende seast
on kui kibbowits, ja kes
öiglane, se on pahhem kui
kibbowitsne aed: so
wahhimeeste pääw, kui so
kätte peab nähtama, tulleb;
nüüd peab neile seggane assi
tullema.
5.
Ärge uskuge mitte liggimest,
ärge lootke mitte söbra peäle ;
hoia omma su uksed selle
eest, kes sinno kaenlas
maggab.
6.
Sest poeg teotab issa ärra,
tüttar seisab omma emma
wasto, minnia omma ämma
wasto, ja iggaühhe waenlased
on temma omma
koddakontsed.
7.
Agga minna tahhan Jehowat
wahtida, ma tahhan omma
önnistusse Jummala järrele
odata: kül mo Jummal mind
kuleb.
8.
Ärra olle mitte römus mo
waenlane minno pärrast; kui
ma mahhalangen, siis tousen
ma jälle ülles: kui ma
pimmedusses istun, siis on
Jehowa mulle walgusseks.
9.
Ma tahhan Jehowa
wihhastust kanda, sest ma
ollen ta wasto patto teinud,
kunni ta minno rio-asja
ärraselletab, ja sadab mulle
kohhut; ta toob mind wälja