Prohweti Habakuki Ramat.
1943 
kas sinno wihha, Jehowa!
jöggede wasto süttis pöllema?
kas so hirmus wihha olli merre
wasto? kui sa söidad om~a
hooste selgas, siis so
söawankrid on abbiks.
9.
So paljas ammo ärratakse
ülles se pärrast, mis
wannettega sugguarrudele on
tootud, so sanna pärrast, Sela;
jöggedega löhhud sa maad
läbbi.
10.
Mäed näwad sind, ja on
kui lapse-waewas; suur wee
tousminne käib keik läbbi:
süggawus annab omma heält
kuulda, ta töstab ommad käed
körgesse ülles.
11.
Päike ja ku jäwad seisma
assemele, nemmad lähhäwad
sinno noolte walgussega, ja so
pigi walk selgussega.
12.
Sure melepahhandussega
lähhäd sinna eddasi möda
maad: sa peksad wihha sees
pagganad kui reht.
13.
Sa lähhäd wälja omma
rahwale abbiks, abbiks omma
woitud mehhega: sa peksad se
peamehhe mahha selle koiast,
kes öäl on, sa teed allusse
paljaks kaelast sadik, Sela.
14.
Sa uristad temma
sugguarrude sees temma
küllade peameest läbbi, kes
tullewad kui kange tuul mind
laiale pillutama: nem~ad
hüppawad römo pärrast, kui
nemmad sawad willetsad
otsego ärrasüa sallajas paikas.
15.
Sa tallad merres omma
hoostega soue, mis sures wees.
16.
Ma kuulsin, ja mo köht
wärrises, se heäle peäle
löddisesid mo uled;
mäddaneminne läks mo
lukontide sisse ja ma
wärrisesin ommas paikas,
minna, kes ma pean hingama
ahhastusse päwal, kui
üllesminnakse se rahwa wasto,
mis hulgaliste meie peäle
tulleb.
17.
Ehk wigipu ei öitse ja
winapu peäl wilja ei olle; ehk
öllipu willi pettab, ja wäljad ei
anna toidust; ehk
puddolojuksed lautade seest
ärrakadduwad, ja ei olle
weiksid weiste-lautade sees:
18.
Om~eti tahhan miña römo
pärrast hüppada JEHOWA sees,
ma tahhan wägga römus olla
om~a öñistusse Jum~ala sees.
19.
Issand Jehowa on minno
wäggi, ja ta on mo jallad