Ewangelium Pühhast Joannessest ülleskirjotud.
2245 
läkkitanud.
45.
Ja kes mind nääb, se nääb
sedda, kes mind on läkkitanud.
46.
Minna se walgus ollen ma-
ilma tulnud, et ükski, kes
minno sisse ussub,
pimmedusse sisse ei pea jäma:
47.
Ja kui kegi minno sannad
kuleb, ja ei ussu, selle peäle ei
moista minna mitte kohhut;
sest minna ei olle tulnud, et
ma ma-ilma peäle kohhut
moistan, waid et minna ma-
ilma woiksin önsaks tehha.
48.
Kes mind pölgab ja ei
wotta minno sanno wasto, sel
on jo se, kes temma peäle
kohhut moistab, se sanna, mis
ma ollen räkinud, sesamma
peab temma peäle kohhut
moistma wiimsel päwal.
49.
Sest ma polle isseennesest
räkinud, waid se Issa, kes mind
on läkkitanud, se on mulle
ühhe kässosanna annud, mis
ma pean ütlema, ja mis ma
pean räkima.
50.
Ja minna tean, et temma
kässosanna on iggawenne ello;
mis minna nüüd rägin, sedda
rägin ma nenda, kui Issa mulle
on üttelnud.
13.
Peatük.
Jalgade pessemissest.
Kässosanna armastussest.
Jesus tunnistab ülles omma
ärraandja, ja Peetrusse
langmist patto sisse.
(
Ewangelium surel Neljapäwal.
1.
Agga enne Pasa-pühha, kui
Jesus teädis, et temma tund
olli tulnud, et ta siit ma-ilmast
piddi ärraminnema Issa jure,
otsego temma olli armastanud
ommaksed, kes ma-ilmas ollid,
nenda on ta neid armastanud
otsani.
2.
Ja kui öhto-sömaaeg kä olli,
(
kui kurrat jo olli Juda Simona
poia Iskarioti süddamesse
annud, et ta tedda piddi
ärraandma.)
3.
Ja Jesus teädis, et Issa keik
temma kätte olli annud, et
temma Jummalast olli tulnud,
ja Jummala jure läks;
4.
Siis tousis temma öhto-
sömaaiast ülles, ja panni
ommad rided mahha, ja wottis
ühhe rättiko, ja siddus ennese
ümber:
5.
Pärrast wallas temma wet
ühhe pekki sisse, ja hakkas