Apostli Paulusse Ramat Ewesusse-rahwale kirjotud.
2448 
kes minnoga ühhe-ealissed
ollid, minno suggust, ja mul olli
surem hool omma wannematte
seädmiste pärrast.
15.
Agga kui Jummala mele
pärrast olli, kes mind mo
emma ihhust on
ärralahhutanud, ja omma armo
läbbi kutsunud,
16.
Omma Poia minno sees
ilmutada, et ma tedda
pagganatte seas piddin
kulutama, warsi ei piddand
minna mitte lihha ja werrega
nou,
17.
Ei läinud ka mitte jälle
Jerusalemma nende jure, kes
enne mind Apostlid ollid, waid
ma läksin Arabia-male, ja tullin
jälle taggasi Tamaskusse liñna.
18.
Pärrast läksin minna kolme
aasta pärrast jälle
Jerusalemma Peetrust katsma,
ja jäin temma jure
wiisteistkümmend päwa.
19.
Agga minna ei näinud
muud ühtegi Apostlide seast,
kui Jakobust, Issanda wenda.
20.
Agga mis ma teile kirjotan,
wata, sedda tunnistan minna
Jummala ees, et ma ei walleta.
21.
Pärrast tullin minna Siria ja
Kilikia-ma kohtadesse.
22.
Agga minna ep olnud
pallest tuttaw Juda-ma
koggodustel, mis Kristusses on.
23.
Nemmad ollid agga
ükspäinis kuulnud, et se, kes
meid ennemuiste takkakiusas,
nüüd kulutab sedda usso-
öppetust, mis ta muiste
häwwitas.
24.
Ja nemmad auustasid
Jummalat minno pärrast.
2.
Peatük.
Paulus arwab ennast teiste
Apostlide sarnatseks, nomib
Peetrust, öppetab, mis läbbi
innimenne önsaks saab.
1.
Pärrast läksin minna
neljateistkümne aasta pärrast
jälle ülles Jerusalemma
Parnabaga, ja wötsin ka Titust
ennesega.
2.
Agga ma läksin ülles
ilmutamisse läbbi, ja rääksin
nendega sest armo-
öppetussest, mis ma
pagganatte seas kulutan; agga
isseärranis nendega, kedda
sureks arwati, et minna ei
piddand tühja jooksma, egga
olleks jooksnud.