Apostli Paulusse Ramat Ebrea-rahwale kirjotud.
2541 
piddand korda sama.
12.
Peatük.
Maenitsus, et peab kannatama,
ja Jummalat kartma.
1.
Sepärrast, et meil ni suur
hulk tunnistajaid meie ümber
on kui pilwed, pangem meiegi
mahha keik koormat, ja sedda
patto, mis kowwaste meie
ümber seisab, ja jooskem
kannatusse läbbi sedda woido
jooksmist, mis meile seätud.
2.
Ja wadagem Jesusse peäle,
kes meie usso üllemsaatja ja
löppetaja on, kes on risti
kannatanud römo eest, mis
temmale olli seätud, ja ei
pannud sedda häbbi mikski, ja
on istnud Jummala au-järje
parramal polel.
3.
Sest pange sedda tähhele,
kes nisuggust wastoräkimist
pattusist ennese wasto on
kannatanud, et teie ärra ei
wässi, ja omma hingede sees
nörgaks ei lähhä.
4.
Teie ei olle weel mitte
werrest sadik wasto pannud,
patto wasto woiteldes;
5.
Ja ollete sedda maenitsust
ärraunnustanud, mis teile kui
lastele ütleb: Mo poeg, ärra
arwa mitte alwaks Issanda
hirmo-andmist, ja ärra sa mitte
nörgaks, kui sind temmast
nomitakse.
6.
Sest kedda Issand armastab,
sellele annab temma hirmo,
agga ta peksab igga poia,
kedda ta wastowöttab.
7.
Kui teie hirmo-andmist
kannatate, siis pakkub Jummal
ennast teile kui lastele; sest
mis--suggune poeg on se,
kellele issa hirmo ei anna?
8.
Agga kui teie hirmo-
andmissest ilma ollete, kust
keik on ossalisseks sanud, siis
ollete teie wärdiad, ja ei mitte
lapsed.
9.
Peälegi on meile meie
lihhased issad hirmotajaks
olnud, ja meie olleme neid
kartnud, eks meie paljo ennam
ei tahha waimude Issa sanna
kuulda, ja ellada?
10.
Sest teised on kül meile
pissut aega enneste arwates
hirmo annud; agga sesinnane
annab meile hirmo meie
kassuks, et meie temma
pühhitsemist peame kätte
sama.