Essimenne Samueli Ramat
621 
ta lapsekodda kinnipannud.
7.
Ja nenda tehti iggal aastal,
nii mitto kord kui Anna
üllesläks Jehowa kotta, siis
ärritas ta tedda nenda: agga
Anna nuttis, ja ei sönud mitte.
8.
Ja temma mees Elkana ütles
temmale: Anna miks sa nuttad,
ja miks sa ei sö mitte? ja
mikspärrast on so meel ni
pahha? eks minna olle sulle
parram kui kümme poega?
9.
Siis tousis Anna ülles,
pärrast kui ta Silus sai sönud,
ja pärrast kui ta sai jonud; ja
preester Eli istus istme peäl
Jehowa templi samba jures.
10.
Ja Anna olli wägga
süddamest kurb ja pallus
Jehowat ja nuttis wägga.
11.
Ja temma tootas ühhe
tootusse ja ütles: Oh wäggede
Jehowa, kui sa öiete wöttad
omma ümmardaja willetsusse
peäle wadata, ja mo peäle
möttelda, ja ei unnusta omma
ümmardajat mitte ärra, ja
annad omma ümmardajale
ühhe poeglapse: siis tahhan ma
tedda jälle Jehowale anda
keige temma ello aia, ja
habbemenugga ei pea mitte ta
Pea peäle sama.
12.
Ja se sündis, kui ta kaua
Jehowa ees pallus, et Eli
temma suud tähhele panni.
13.
Sest Anna se räkis ommas
süddames, agga ta uled likusid
ükspäinis, agga ta heält ei
olnud kuulda mitte: sepärrast
arwas Eli tedda joobnud
ollewad.
14.
Ja Eli ütles temma wasto:
Kui kaua tahhad sa kui
joobnud olla? lasse omma wiin
ennesest lahkuda.
15.
Ja Anna wastas ja ütles: Ei
mitte mo issand, ma ollen üks
raske süddamega naene, ja
wina ja kanget jomaaega polle
ma mitte jonud: agga omma
hinge iggatsemist ollen ma
Jehowa ette wäljawallanud.
16.
Ärra pea omma
ümmardajat pahharetti lapseks:
sest ma ollen ommast surest
kaebdussest ja ommast
melehaigussest tännini räkinud.
17.
Ja Eli wastas ja ütles:
Minne rahhoga, kül Israeli
Jummal annab sulle so palwe
järrele, mis sa temmalt olled
pallunud.
18.
Ja ta ütles: Lasse omma
ümmardaia ennese melest
armo leida; siis läks se naene