Essimenne Kunningatte Ramat
773 
moistaksid öigust järrelekulada:
12.
Wata, ma ollen so sanna
järrele teinud, wata, ma ollen
sulle annud ühhe targa ja
moistlikko süddame, et enne
sind ep olle so sarnast olnud,
ja pärrast sind ei pea so
sarnane tullema.
13.
Ja seddagi, mis sa mitte ei
pallunud, ollen ma sulle annud,
ni hästi rikkust kui au, et ükski
kunningatte seast ei pea so
sarnane ollema keige so ello
aia.
14.
Ja kui sa wöttad käia
Minno tede peäl, et sa pead
mo seädmissed ja mo kässud,
nenda kui so issa Tawet on
käinud, siis tahhan ma so ello
päwad pitkendada.
15.
Kui Salomon üllesärkas,
wata, siis olli se unnenäggo; ja
ta tulli Jerusalemma ja seisis
ISsanda seädusse laeka ees, ja
ohwerdas pölletamisse-ohwrid
ja walmistas tänno-ohwrid, ja
teggi jodud keige omma
sullastele.
16.
Siis tulli kaks horanaest
kunninga jure ja seissid ta ees.
17.
Ja se üks ütles: Oh mo
issand, minna ja sesinnane
naene ellasime ühhes koias, ja
minna sain seäl koias lapse
temma jures.
18.
Ja se sündis kolmandamal
päwal pärrast, kui ma lapse
sain, et ka sesinnane naene
lapse sai, ja meie ollime ühhes,
ei olnud woörast meie jures
seäl koias, kui agga meie
mollemad ollime seäl koias.
19.
Ja sellesinnatse naese
poeg surri öse ärra, et ta
tedda olli ärramagganud.
20.
Ja ta tousis kesk ööd ülles
ja wöttis mo poia mo körwast
ärra, kui so ümmardaja
maggas, ja panni tedda omma
sülle, ja omma surnud poia
panni ta minno sülle.
21.
Kui ma hom~iko üllestousin
omma poia immetama, wata,
siis olli ta surnud, ja ma
tunnistasin tedda hom~iko, ja
wata, se ep olnud mitte mo
poeg, mis ma ilmale tonud.
22.
Ja teine naene ütles: Ei
mitte nenda, minno poeg ellab
ja sinno poeg on surnud: agga
teine ütles: Ei mitte nenda, so
poeg on surnud ja mo poeg
ellab; nenda räkisid nemmad
kunninga ette.
23.
Ja kunningas ütles: Teine
ütleb, sesinnane on mo poeg,