Essimenne Mosesse Ramat
7 
3.
Peatük.
Ewa ja Adama ülleastminne,
nende karristus, römustaminne ja
wälja aiaminne aia seest.
1.
Agga maddo olli kawwalam
kui keik ellajad mis wälja peäl,
mis Jehowa Jummal olli teinud,
ja se ütles naese wasto: Kas se
on, et Jummal sedda öölnud?
teie ei pea ei ühhestki rohho-aia
puust söma.
2.
Ja naene ütles mao wasto:
Kül meie söme rohho-aia pu
wiljast;
3.
Agga selle pu wiljast, mis
kesk aeda, on Jummal üttelnud:
teie ei pea mitte sest söma
egga temmasse puutma, et teie
ei surre.
4.
Ja maddo ütles naese wasto:
Teie ei pea mitte surma
surrema.
5.
Sest Jummal teab, mil päwal
teie sest söte, et teie silmad siis
lahti sawad ja sate kui Jummal
ja tunnete head ja kurja.
6.
Ja se naene näggi, et se pu
hea olli roaks, ja et ta silmadele
himmo teggi, ja et se pu olli
armas, et ta piddi targaks
teggema; siis wottis ta temma
wiljast ja söi, ja andis ühtlase ka
omma mehhele, ja temma söi.
7.
Siis said nende mollematte
silmad lahti ja tundsid ennast
allasti ollewad: ¤ ja nemmad
ömblesid wigi-lehtä kokko ja
teggid ennestele pölled.
8.
Ja nemmad kuulsid Jehowa
Jummala heäle, mis senna ja
tenna käis rohho-aedas, kui
pääw willuks sai, ja Adam ja
temma naene puggesid Jehowa
Jummala palle eest kesk rohho-
aia pude sekka.
9.
Ja Jehowa Jummal hüdis
Adamat ja ütles temma wasto:
Kus sa olled?
10.
Ja temma ütles: Ma kuulsin
so heäle rohho-aedas, ja kartsin,
sest minna ollen allasti,
sepärrast puggesin ma eest ärra.
11.
Ja Ta ütles: Kes on sulle
teäda annud, et sa allasti olled?
olled sasönud sest puust, mis
minna sind käsksin, et sinna ei
piddand sest mitte söma?
12.
Ja Adam ütles: Se naene
mis sa mulle abbi-kasaks andsid,
sesamma andis mulle sest
puust, ja minna söin.
13.
Ja Jehowa Jummal ütles