Teine Kunningatte Ramat
870 
Jerusalemmas nellikümmend
aastat, ja ta emma nimmi olli
Sibja Peersebast.
3.
Ja Joas teggi, mis öige
Jehowa melest, keige omma
ello aia, ni kaua kui preester
Jojada tedda öppetas.
4.
Agga need körged paigad ei
saand mitte ärra; rahwas
ohwerdasid ja suitsetasid alles
körge paikade peäl.
5.
Ja Joas ütles preestride
wasto: Keik rahha pühhitsetud
asjade eest, mis tuakse
Jehowa kotta, se rahha, mis
joseb, se hingede rahha, mis
iggamees annab sedda möda,
kui ta peäle on arwatud, keik
rahha, mis kegi süddamest ette
wöttab tua Jehowa kotta,
6.
Sedda peawad enneste
holeks wötma, iggaüks omma
tutwa käest, ja nemmad
peawad need laggunud koia
kohhad kohhendama, mis seält
ial leitakse laggunud ollemast.
7.
Ja se sündis kunninga Joasi
kolmandal aastal
kolmatkümmend, et preestrid
es olle selle koia laggunud
kohte kohhendanud.
8.
Siis kutsus kunningas Joas
preestri Jojada ja teised
preestrid, ja ütles nende wasto:
Mikspärrast ei kohhenda teie
seäl koias, mis laggunud?
sepärrast ärge wötke nüüd
sedda rahha omma tutwatte
käest, waid andke sedda se
koia laggunud kohtade tarwis.
9.
Ja preestrid kiitsid se nou
heaks, et nemmad ei piddand
se rahha rahwa käest wötma,
egga se koia laggunud kohte
kohhendama.
10.
Ja preester Jojada wöttis
ühhe kirsto ja laskis auko selle
kane sisse, ja panni sedda
altari körwa parremat kät, kui
kegi Jehowa kotta lähhäb, ja
need preestrid, kes läwwe jures
wahtis ollid, pannid siñna sisse
keik rahha, mis Jehowa kotta
todi.
11.
Ja se sündis, kui nemmad
näggid, et paljo rahha kirstus
olli, siis tulli kunninga kirjotaja
ülles üllema-preestriga, ja
siddusid sedda kokko, kui
nemmad said ärraluggenud se
rahha, mis Jehowa koiast leiti.
12.
Ja nemmad andsid se
ärrawagitud rahha nende kätte,
kelle holeks se tö olli, kes
Jehowa koia üllewatajad, ja
need wisid sedda pusepadele