Essimenne Mosesse Ramat
109 
läbbi hauda.
30.
Ja nüüd kui minna so
sullase omma issa jure tulleksin,
ja se noormees ei olleks mitte
meiega (sest temma hing
armatseb temma hinge wägga.)
31.
Siis sünnib kui ta nääb, et
se noormees ei olle ka, et ta
surreb, ja et so sullased sinno
sullase omma issa hallid juuksed
murrega hauda saatwad.
32.
Sest so sullane on käemees
se noremehhe eest mo issa
jures, sest ma ütlesin: Kui ma
tedda sinno jure mitte ei to, siis
olgo minna iggapääw omma issa
ees sü-allune.
33.
Ja nüüd jägo, pallun ma, so
sullane selle nore mehhe
assemele sullaseks omma
issandale, ja se noormees mingo
ülles omma wendadega.
34.
Sest kuida peaksin minna
omma issa jure ülles minnema,
kui se noormees ei olleks
minnoga; et ma sedda önnetust
ei sa nähha, mis mo issale
juhtub.
45.
Peatük.
Josep tunnistab omma
wendadele, et ta nende wend
on.
1.
Ja Josep ei woinud ennast
ennam piddada keikide nende
ees, kes temma jures seisid, ja
hüdis: Saatke iggameest mo
juurest wälja; ja ükski ei seisnud
temma jures, kui Josep ennast
omma wendadele teäta andis.
2.
Ja ta teggi heält omma
nuttoga, ja Egiptusse rahwas
kuulsid sedda ja Warao perre
kulis ka.
3.
Ja Josep ütles omma
wendade wasto: Minna ollen
Josep; kas mo issa alles ellab?
ja ta wennad ei woinud temmale
mitte wastada, sest nemmad
tundsid wägga suurt hirmo
temma silma ees.
4.
Ja Josep ütles omma
wendade wasto: Et astuge minno
liggi; ja nemmad astusid liggi; ja
ta ütles: Minna ollen Josep, teie
wend, kedda teie ollete
Egiptussesse ärramünud.
5.
Ja nüüd ärgo sago teie meel
haigeks ja ärgo süttigo teie
wihha pöllema issekeskes, et
teie mind ollete seie ärramünud:
sest ello-üllespiddamisse pärrast