Iobi Ramat
1173 
6.
Surnutte paik on temma ees
paljas, ja hukkatusse kohhal ep
olle kattet.
7.
Kes pohja-kare wännitab
tühja peäle? kes maad
üllespannud rippuma ei ühhegi
asja peäle.
8.
Kes wet kokkoseub omma
pilwede sisse, ja ei lähhä ükski
pilw löhki nende al.
9.
Kes ühhes peab aujärje lae,
ja lautab senna ülle omma
pilwe.
10.
Wee peäle on ta seätud
raia pannud kui sirkliga,
walgusse ni hästi kui
pimmedusse löppetussest sadik.
11.
Taewa sambad wärrisewad
ja ehmatawad ärra temma
söitlemissest.
12.
Omma rammo läbbi likutab
temma merd, ja omma
moistusse läbbi peksab ta
mahha temma torredust.
13.
Omma waimo läbbi on ta
taewast illusaks teinud; temma
kässi on sedda pitkerkonda
maddo sünnitanud.
14.
Wata, need on temma
wiside otsussed, ja mis sanna
kummin on se, mis meie sest
kuulnud? agga kes woib temma
wäggewat pitkset ärramoista?
27.
Peatük.
Iob tunnistab, et öälus on
hirmus assi tem~a melest.
1.
Ja Iob räkis weel ommad
tähhendamisse sannad ülles ja
ütles:
2.
Ni töeste kui Jummal ellab,
kes mo öigust ärrasaatnud, ja
se Keigewäggewam, kes mo
hingele kibbedat teinud;
3.
Ni kaua kui ial mo öhk
minno sees, ja Jummala waim
mo ninnas on:
4.
Siis ei pea mo uled mitte
köwwerust räkima, egga minno
keel pettust könnelema.
5.
Se olleks mulle teotusseks,
kui minna teid peaksin öigeks
moistma; sennikui ma hinge
heidan, ei lasse ma omma täit
waggadust mitte ennesest
ärralahkuda.
6.
Ommast öigussest pean ma
kinni, ja ei jätta sedda mitte
mahha; ei wötta mo südda
mind laidata mo ello päwade
pärrast.
7.
Mo waenlane olgo kui öäl,
ja kes mo wasto seisawad, kui
üks pörane.
8.
Sest mis on sallalikko lotus,