Essimenne Mosesse Ramat
117 
pallun ma, mitte mahha
Egiptusse.
30.
Sest ma tahhan omma
wannematte jures maggada, ja
sa pead mind Egiptussest
ärrawima ja mind nende hauda
matma; siis ütles temma: Kül
minna teen so sanna järrele.
31.
Ja ta ütles: Wañnu mulle; ja
ta wandus temmale; ja Israel
kummardas wodi Pea pole.
48.
Peatük.
Israel önnistab Josepi poiad.
1.
Ja se sündis pärrast sedda
luggu, et Josepile ööldi: Wata so
issa on haige; ja ta wöttis
omma kaks poega ennesega,
Manasse ja Ewraimi.
2.
Ja Jakobile anti teäta ja
ööldi: Wata sinno poeg Josep
tulleb so jure: ja Israel kerkitas
ennast ja istus wodi peäl.
3.
Ja Jakob ütles Josepi wasto:
Se keigewäggewam Jum~al näitis
eñast mulle Lusis ¤ Kanaani
maal ja önnistas mind,
4.
Ja ütles mo wasto: Wata
minna tahhan sulle suggu sata
ja sind siggitada ja sind hulgaks
rahwaks tehha, ja tahhan se Ma
sinno suggule anda pärrast sind
iggawesseks pärrandusseks.
5.
Ja nüüd peawad so kaks
poega, mis sulle Egiptusse maal
on sündinud, enne kui minna so
jure Egiptusse tullin, minno
pärralt ollema ; Ewraim ja
Manasse peawad minno pärralt
ollema nenda kui Ruben ja
Simeon.
6.
Ja so sugguwössa, mis sa
pärrast neid sünnitad, peab
sinno pärralt ollema; neid peab
nende wendade nimme pärrast
nimmetama nende pärris-ossas.
7.
Ja kui minna Mesopotamiast
tullin, siis surri Rael ¤ mo ette
Kanaani male tee peäle, kui
weel tük maad olli Ewrati miñna,
ja ma matsin tedda senna
Ewrati tee äre, se on Petlem.
8.
Ja Israel näggi Josepi poiad
ja ütles: Kes need on?
9.
Ja Josep ütles omma issa
wasto: Need on minno poiad,
mis Jummal mulle siin on annud
¤; ja ta ütles: Et to neid mo
jure, et ma neid önnistan.
10.
Ja Israeli silmad ei selletand
öiete wannusse pärrast, ei ta
woinud mitte nähha; ja ta wiis