Iobi Ramat
1184 
ärra ürrikesse aia pärrast.
33.
Peatük.
Eliu kinnitab Jum~ala öigust
Iobi arwamisse wasto.
1.
Et kule nüüd agga Iob, mo
könned, ja pañe keik mo
sannad tähhele.
2.
Wata, nüüd ma ollen omma
suud lahti teinud, mo keel
rägib mo su-lae alt.
3.
Mo sannad tullewad mo
öiglasest süddamest, ja mo
uled peawad sedda, mis ma
ärratunnen, selgeste räkima.
4.
Jummala waim on mind
teinud, ja selle
Keigewäggewama öhk on mulle
ello annud.
5.
Kui sa woid, siis wasta
mulle, sea wastust mo wasto,
jä seisma.
6.
Wata, ma ollen Jummala
pärralt, nenda kui sinna, souest
ollen minna ka woetud.
7.
Wata, hirmutus mo pärrast
ei pea sulle mitte hirmo
teggema, ja minno kässi ei pea
so peäl mitte raske ollema.
8.
Töeste sa olled mo körwade
ette üttelnud, ja ma kuulsin
nende sannade heält:
9.
Ma ollen selge ilma
ülleastmisseta; ma ollen puhhas
ja üllekohhut polle mul.
10.
Wata, leiab Ta
ärratagganemisi mo jurest, siis
arwab ta mind ommaks
waenlasseks.
11.
Ta panneb mo jallad
pakko, ja panneb keik mo tee-
raad tähhele.
12.
Wata, seeb se on: Ei sa
polle mitte öige, wastan ma
sulle: sest Jummal on ennam
kui waene innimenne.
13.
Mikspärrast olled sa temma
wasto kowwaste waidelnud?
sest temma ei wasta mitte
keige omma asjade pärrast.
14.
Sest Jummal rägib ükskord,
ja ei wata sedda mitte
teistkorda järrele.
15.
Unnenäus ehk näggemisses
öse, kui raske uñi iñimeste
peäle tulleb, tukkumisses wodi
peäl:
16.
Siis teeb temma innimeste
körwad lahti ja panneb kui
pitseriga kinni nende karristust.
17.
Et innimenne kurja tööd
ärrasataks, et ta innimesse
körkust ärrawottaks.
18.
Tem~a kelab tem~a hinge