Laulo-Ramat
1207 
Jum~alast lasnud ilma olla:
agga au ja auustussega wöttad
sa tedda kui kroniga ehhitada.
7.
Sa olled tedda pannud
wallitsema omma kätte tö ülle;
keik olled sa tem~a jalge alla
pañud:
8.
Puddolojuksed ja härjad keik
puhhas, ja ka metsa lojuksed:
9.
Linnud, mis taewa al, ja
kallad, mis merres, mis merre
kohhad läbbikäiwad.
10.
Oh Jehowa meie Issand!
mis aulinne on so nimmi keikes
ma-ilmas.
9.
Laul.
Tänno-laul woimusse eest keige
usso waenlaste peäle.
1.
Taweti laul üllema
mängimehhele antud poia
surma pärrast.
2.
Ma tahhan Jehowa au
üllestunnistada keigest ommast
süddamest, ma tahhan keik ta
immeasjad juttustada.
3.
Ma tahhan römus olla ja
römo pärrast hüppada sinno
sees, ma tahhan so nimme
kites laulda, sa Keigekörgem!
4.
Et mo waenlased on taggasi
läinud, nem~ad on kom~istand
ja kaddunud ärra so palle eest.
5.
Sest sa olled mo öigussele
ja mo kohto-asjale otsust
teinud, sa olled kohto järje
peäl istnud kui öigusse moistja.
6.
Sa olled need pagganad
söitelnud, sa olled sedda, kes
öäl, hukka saatnud, nende
nimme olled sa ärrakustutand
ikka ja iggaweste.
7.
Sa waenlane! need paljaks
tehtud kohhad on otsas
iggaweste; ja sinna olled liñnad
ärrakitkunud, nende mällestus
on kaddund nendega hopis.
8.
Agga Jehowa jääb
iggaweste, temma on omma
aujärje walmistanud kohto
tarwis.
9.
Ja ta isse moistab kohhut
selle male, kus ellatakse,
öigusses: ta selletab rahwale
kohto-asja ärra öiget wisi.
10.
Ja Jehowa on üks körge
warjopaik waewalissele, üks
körge warjopaik öigel aial, kui
kitsas kä on.
11.
Sest lodawad so peäle, kes
so nim~e tundwad: sest ei sa
olle neid mitte mahhajätnud,
kes sind noudwad, Jehowa.
12.
Kites laulge Jehowale, kes