Laulo-Ramat
1229 
2.
Sinno jure kippun ma,
Jehowa! ärra lasse mind
häbbisse sada ei ellades,
omma öigusse pärrast peästa
mind.
3.
Pöra omma körwa mo pole,
kissu mind ussinaste wälja, olle
mulle tuggewaks kaljuks,
kindlaks koiaks ja sada mulle
abbi.
4.
Sest sinna olled mo kaljo ja
mo tuggew kants, ja omma
nimme pärrast juhhata mind ja
sada mind.
5.
Sada mind sest wörgust
wälja, mis nem~ad mulle
sallaja pannud, sest sinna olled
mo kiñitus.
6.
Sinno kätte pannen ma
tallele omma waimo, sa olled
mind lunnastand, oh Jehowa
sa töe Jummal!
7.
Ma wihkan neid, kes selged
tühjad asjad piddawad, agga
minna lodan Jehowa peäle.
8.
Ma ollen wägga römus ja
römustan eñast so heldusse
pärrast, et sa olled waatnud
mo willetsusse peäle: sa olled
mind tunnud, kui mo hingel
wägga kitsas kä olli.
9.
Ja sinna ep olle mind mitte
kiñiannud waenlase kätte, sa
olled mo jallad pannud seisma
laia Ma peäle.
10.
Olle mulle armolinne
Jehowa! sest mul on kitsas kä:
melehaigusse pärrast on
ärrakuinud mo silmad, minno
hing ja mo köht.
11.
Sest mo ello on kullunud
ärra murres ja mo aastad
öhkamisses; mo rammo on
ärralangend mo üllekohto
pärrast, ja mo lukondid on
ärrakuinud.
12.
Keikide omma wihhameeste
pärrast ollen ma sanud ka
omma naabrile teotusseks
üpres wägga, ja hirmuks omma
tutwadele; kes mind näwad
wäljas, need pöggenewad mo
eest ärra.
13.
Ma ollen süddamest
ärraunnustud kui üks surnud,
ma ollen sanud kui üks
hukkaläinud riist.
14.
Sest ma ollen kuulnud
mitme pahha könnet, keikipiddi
on kartust; et nemmad ühtlase
mo wasto nou peawad;
nemmad mötlewad mo hinge
käest ärrawötta.
15.
Agga minna lodan sinno
peäle, Jehowa! ma ütlen: Sinna
olled mo Jummal.