Laulo-Ramat
1352 
sinno Waimo eest? ja kuhho
pean ma pöggenema so palle
eest?
8.
Kui ma astuksin taewa, siis
olled sinna seäl; kui ma
peaksin asset teggema
pörgusse, wata siis olled sinna
seäl.
9.
Kui ma wöttaksin koido
tiwad, ja ellaksin wiimses merre
otsas;
10.
Siis seälgi so kässi mind
juhhataks, ja sinno parrem
kässi peaks mind kinni.
11.
Ja kui ma wöttaksin
üttelda: Om~eti woib pimmedus
mind katta; siis ö on walgus
minno ümber.
12.
Ei te ka pimmedus sinno
ees ööd pimmedaks, ja ö teeb
walget kui pääw, pimmedus on
nenda kui walgus.
13.
Sest sinno kä on mo
nerud, sa olled mind katnud
mo emma ihhus.
14.
Ma tännan sind, sepärrast
et ma ni immelikkult ollen
tehtud, et ehmatus peäle
tulleb; immelikkud on sinno
teud, ja mo hing teab sedda
hästi kül.
15.
Minno luud ei olnud so
eest warjul, kui mind tehti
sallajas paikas, kui mind
illusaste tehti allumis Ma
paikus.
16.
So silmad on mo ihho
näinud, kui ta seggane alles
olli, ja so ramatusse ollid need
asjad keik kirjotud: ka need
päwad, kui liikmed piddid sama
walmistud, ja ühteainustke neist
ep olnud weel mitte.
17.
Kui kallid on sepärrast mo
melest sinno mötted, oh
Jummal! kui wägga suur on
nende arro?
18.
Kui ma peaksin neid
üllesarwama, siis on neid
ennam kui liwa: kui ma
üllesärkan, siis ollen ma alles
sinno jures.
19.
Oh et sa wottaksid
ärratappa sedda, kes öäl on !
ja teie mehhed, kel werresüüd
on, lahkuge minnust ärra.
20.
Kes räkiwad so wasto kurja
nouga; so waenlased
surustellewad ilmaaego.
21.
Jehowa! eks ma peaks
wihkama neid, kes sind
wihkawad? ja eks mul peaks
tüddimus ollema neist, kes so
wasto seiswad?
22.
Täie wihhaga wihkan ma
neid, nemmad on mo