Salomoni Kogguja Ramat
1416 
näggema siin päikesse al?
4.
Kui üks pölwe-rahwas
lähhäb, siis tulleb teine; agga
Ma jääb seisma iggawaks aiaks.
5.
Ja päike touseb, ja päike
lähhäb loja, ja lähhäb, kui ta
touseb, omma paika, kuhho ta
püab.
6.
Ta lähhäb louna pole, ja
pirab ümber pohja pole: tuul
pirab ikka peäle minnes, ja tuul
lähhäb ümber omma pirede
sees.
7.
Keik jöed jookswad merre
sisse, ja merri ei sa mitte
täide: kuhho paika jöed
jookswad, seält tullewad
nemmad joostes taggasi.
8.
Keik neid asjo, mis kallal
innimessed ärrawässiwad, ei
joua ükski üllesräkida: ei sa
silm ellades kül näggemast ¤,
ja körw ei sa ellades täis
kuulmast.
9.
Mis ial olnud, on sesamma,
mis peab sama; ja mis ial
tehtud, on sesamma, mis weel
saab tehtud; ja polle
mingisuggust uut asja päikesse
al.
10.
On ehk assi, mis kegi
woiks üttelda: Wata sedda, se
on uus; jubba se on olnud
wannast aiast, mis enne meid
olnud.
11.
Ei olle endisist asjust
mällestust, ja nenda ei olle ka
mällestust neist tullewaist
asjust, mis peawad sündima
nende jures, kes pärrast
tullewad.
12.
Minna kogguja ollin Israeli
rahwa ülle kunningas
Jerusalemmas.
13.
Ja andsin omma süddant
tarkussega tagganouda, ja
läbbi katsuda keik sedda, mis
taewa al tehhakse; sesamma
on üks waewalinne pahha tö,
mis Jummal innimeste laste
peäle pannud, et ta neid sega
piddi waewama.
14.
Ma näggin keik tööd, mis
päikese al tehhakse, ja wata,
se on keik tühhi tö ja waimo
närriminne.
15.
Mis köwwer, sedda ei woi
öiendada: ja mis pudub, ei
joua arwata.
16.
Minna mötlesin ommas
süddames ja ütlesin: Minna,
wata, minna ollen suremat ja
ennam tarkust ennesele
saatnud, kui keik need, kes
enne mind Jerusalemma ülle
olnud, ja mo südda on paljo