Salomoni Kogguja Ramat
1429 
üllesotsides, ei ta siiski leia; ja
kui ka se, kes tark, ütleks, et
ta woib teäda sada, siiski ei
woi ta sedda mitte leida.
9.
Peatük.
Monni hea öppetus: ei holita
suurt Kristussest.
1.
Sest keik sedda pannin ma
omma süddamesse, et ma
piddin selgeste moistma keik
sedda, et öiged ja targad, ja
nende teud Jum~ala kä on: ka
sedda armastust ja wihkamist
ei tea ükski innimenne; se keik
on nende ees.
2.
Keik sünnib ühhele, kui
keikile teistele ; üks assi juhtub
nihästi öigele kui öälale, heale
ja puhtale nihästi kui rojasele,
ja sellele, kes ohwerdab, nihästi
kui sellele, kes ei ohwerda;
sellele, kes hea, nihästi kui
pattusele, sellele, kes wañnub,
nihästi kui sellele, kes wannet
kardab.
3.
Se on önnetus keikis asjus,
mis päikesse al sünnib, et
keikile üks assi juhtub:
sepärrast saab ka innimeste
laste südda täis kurjust, ja
mitmesuggune hullutaminne on
nende süddames nende ellus;
ja pärrast sedda minnakse
surnutte jure.
4.
Sest kes on, kes sest
ärrawallitsetakse? iggaühhe
jures, kes ellab, on weel lotus:
sest ellus koer on parrem, kui
surnud loukoer.
5.
Sest need, kes ellus,
teädwad, et nemmad peawad
surrema; agga surnud, ei need
tea middagi, ja ei olle neil
ennam siin ühtegi palka, sest
nende mällestus unnustakse
ärra.
6.
Nende armastus niihästi kui
nende wihkaminne, ka nende
kaetseminne on jo kaddund, ja
neil ei olle ellades ühtegi ossa
ennam ei ühhestke asjast, mis
päikesse al tehhakse.
7.
Minne siis, sö omma leiba
römoga, ja jo hea süddamega
omma wina, sest jubba
Jummala meel on hea sinno
teggude pärrast.
8.
Olgo sinno rided iggal aial
walged, ja ärgo pudugo sulle
ölli so Pea peäl.
9.
Katsu öiete ellada selle
naesega, kedda sa armastad,
keik omma tühja ello aia, mis