Salomoni Kogguja Ramat
1430 
Temma sulle päikesse al on
annud, keige sinno tühja ello
aia; sest se on so ossa siin
ellus ja so waewa sees, mis sa
päikese al nääd.
10.
Keik, mis so kässi leiab, et
sa pead omma joudo möda
teggema, sedda te: sest
haudas, kuhho sa lähhäd, ei
olle ühteke teggemist egga
ärramötlemist, ei tundmist egga
tarkust.
11.
Ma näggin ta päikese al, et
kermede kä ei olle sedda
jooksmist, egga wäggewatte kä
sedda söddimist ¤ ei ka mitte
tarkade kä leiba, egga
moistlikkude kä rikkust ¤¤, ei
ollege nende kä, kes paljo
öppind, teiste melest armsaks
sada; sest issi aeg ja ön
juhtub neile keikile.
12.
Sest innimennege ei tea
mitte omma aega, nenda kui
kallad, mis kurja wörgoga
pütakse, ja kui liñnud, mis
paelaga pütakse: otsego need,
nenda wörkutakse innimesse
lapsed kurjal aial, kui se
äkkitselt nende peäle tulleb.
13.
Ma ollen ka tarkust näinud
päikesse al, ja se on suur
minno melest.
14.
Seäl olli weike lin, ja seäl
sees pissut mehhi, ja temma
alla tulli üks suur kunningas, ja
piris temma ümber, ja teggi
sured kantsid ta wasto ülles.
15.
Ja temma leidis sealt seest
ühhe kehwa mehhe, kes tark
olli, ja sesamma peästis sedda
linna omma tarkusse läbbi: ja
ükski innime ei möttelnud selle
kehwa mehhe peäle.
16.
Siis ütlesin minna: Tarkus
on parrem kui rammo; siiski ei
pandud selle kehwa tarkust
mikski, ja temma sannad ei
woetud kuulda.
17.
Tarkade sannad peab
waikse melega kuulma, ennam
kui ühhe wallitseja kissendamist
halpide seas.
18.
Tarkus on parrem kui
söariistad; agga üks ainus
pattune hukkab paljo head
ärra.
10.
Peatük.
Jölle meel teeb kahjo: Tarkus
sadab kasso.
1.
Surnud kerpsed pannewad
apteekri ölli haisema ja käima:
nenda panneb pissut halpimist