Salomoni Kogguja Ramat
1431 
haisema ühhe mehhe, kes
tarkusse ja au pärrast kallis
on.
2.
Targa mehhe südda on
temma parremal polel; agga
halbi südda on temma
pahhemal polel.
3.
Ka seäl tee peäl, kus halp
käib, polle temmal meelt peas,
ja ütleb iggaühhele: Se on
halp.
4.
Kui wallitseja wihha sinno
wasto touseb, siis ärra jätta
omma paika mitte mahha: sest
kes järrele annab ¤, sadab
sured pattud mahhajäma.
5.
Üks kurri assi on, mis ma
näggin päikesse al: se on kui
eksitus, mis sellest wäljatulleb,
kel melewald kä.
6.
Kes halp, tedda pannakse
sure körge au paika, ja rikkad
istuwad allamas paikas.
7.
Ma näggin sullased hooste
selgas, ja würstid kui sullased
maas käiwad.
8.
Kes auko kaewab, se langeb
issi senna sisse; ja kes aeda
mahhakissub, sedda wöttab
maddo hammustada.
9.
Kes kiwwa ärranihhutab, se
tunneb wallo nende läbbi; kes
puid löhhub, saab nende
pärrast häddasse.
10.
Kui kegi rauda nürriks
teinud, ja ei ihhu temma terra
mitte, siis peab keik temma
rammo tö kallal käima; agga
tarkussel on se kasso, et ta
keik öiete wisi pärrast teeb.
11.
Kui maddo saab
hammustanud ilma lausumatta,
siis ep olle kasso sellel, kel
keel suus.
12.
Targa su-sannad on
armsad; agga halbi uled
neelwad sedda ärra.
13.
Temma su-sannade
hakkatus on halpiminne, ja
temma su-sannade löppetus on
pahha hullutaminne.
14.
Ja halp lobbiseb paljo;
ükski innime ei tea, misweel
peab sündima, ja kes annab
temmale teäda, mis pärrast
tedda peab tullema.
15.
Halpide waew wässitab neid
ärra, sepärrast et temma ei tea
liñna miñna.
16.
Hädda sulle, oh Ma! kui so
kunningas laps on, ja kui so
würstid hom~iko söwad.
17.
Wägga önnis olled sa, Ma!
kui so kunningas head sündist
suggu on, ja kui so würstid
öigel aial söwad rammo