Salomoni Kogguja Ramat
1439 
mis lukko tagga, üks hallik, mis
kinnipandud pitseriga.
13.
Sinno wössud on üks illus
kranati-ouna-pu-aed
keigekallima wiljaga, kui
kupressipu-aed nardipudega.
14.
Nardid ja Sawran,
wohhomoögad ja kanneli puud,
ja keiksuggu wirokipuid, mirrid
ja aloid, ja keiksuggu kallimaid
rohtusid.
15.
Oh sinna rohho-aedade
hallikas, ellawa wee kaew! mis
Libanoni peält joseb.
16.
Ärka ülles pohja tuul, ja
tulle louna tuul, puhhu minno
rohho-aiast läbbi, et temma
kallid rohhod haiso rohkeste
wäljaandwad: mo armoke tulgo
omma rohho-aeda, ja sögo
ommast keigekallimast wiljast.
5.
Peatük.
Pruut aiab jutto ommast
peigmehhest, ja kidab tedda.
1.
Ma tullen omma rohho-aeda,
mo ödde ja pruut! ma ollen
omma mirri ja omma kallist
rohto ärranoppinud, ma ollen
omma kergemet ja omma met
sönud, ma ollen omma wina ja
omma pima jonud: söge mo
söbrad, joge, ja sage joobnuks
armatsemistest.
2.
Minna pruut uinusin
maggama; agga mo südda
walwas; mo armokesse heäl,
kes kopputas, hüdis: Te mulle
lahti, minno ödde, mo söbroke,
mo tuike, mo täieste wagga;
sest minno Pea on täis kastet,
ja mo juuksed on täis ö-
piiskasid. Ma wastasin:
3.
Ma ollen omma kue seljast
ärrawötnud, kuida pean ma
sedda jälle selga pannema? ma
ollen ommad jallad pesnud,
kuida pean ma neid roppuks
teggema?
4.
Mo armoke pistis omma kät
august läbbi, ja mo sissekond
hakkas temma pärrast mo sees
kollisema.
5.
Minna tousin ülles, et ma
piddin omma armokessele
lahtiteggema; ja mo käed
tilkusid keik mirrist, ja mo
sörmed sulla-mirrist lukko pärra
külges.
6.
Ma teggin omma
armokessele lahti; agga mo
armoke hoidis körwale, ja olli
ärraläinud: mo hing läks wälja,
kui temma räkis; ma otsisin