Prohweti Jesaia Ramat
1454 
pole ma-ilma otsast, ja wata,
se wäggi tulleb ussinaste
kermeste.
27.
Ükski ep olle wässinud, ja
ükske nende seast ei
kommista, ükske ei tukku egga
magga, egga peästa wööd
wöölt ärra, ei ühhege kinga
pael ei katke ärra.
28.
Nende noled on terrawad,
ja keik nende ammud on
üllestombatud; nende hooste
kabjad arwatakse kui raudkiwwi,
ja nende rattad on kui tulispä.
29.
Nem~ad möirawad kui
hirmus loukoer, ja möirawad
kui nored loukoerad, ja
rökiwad, ja wotwad saki kätte,
ja wiwad omma teed, ja sedda
ep olle, kes peästab.
30.
Ja nem~ad rökiwad nende
wasto sel päwal, otsego merri
kohhiseb; ja nem~ad watawad
Ma peäle, ja wata seäl on
pimmedus; ahhastusses lähhäb
ka walgus pimmedaks temma
ärrarikkutud kohtade sees.
6.
Peatük.
Jesaia nääb waimus Kristusse
au: Judide kangekaelsus.
1.
Sel aastal, kui kunningas
Usia surri, siis näggin ma
Issandat sure ja körge aujärje
peäl istwad; ja temma
pallistussed täitsid templi.
2.
Serawid seisid tem~a
körwas, iggaühhel olli kuus
tiba: kahhega kattis temma
omma palle, ja kahhega kattis
ta ommad jallad, ja kahhega
lendis temma.
3.
Ja teine hüdis teise wasto,
ja ütles: Pühha, pühha, pühha
on wäggede JEHOWA ! keik
ma-ilm ¤ on temma au täis.
4.
Ja läwwede postid
wabbisesid selle heäle pärrast,
kes hüdis, ja se kodda sai täis
suitso.
5.
Ja ma ütlesin: Hädda on
mul, sest ma ollen hukkas, et
ma ollen üks rojane mees
uledest, ja minna ellan ühhe
rahwa seas, mis rojane uledest:
sest mo silmad on sedda
kunningast, wäggede Jehowat
näinud.
6.
Ja üks neist Serawidest
lendis mo jure, ja üks ellaw
süssi olli ta käes, mis ta altari
peält olli wötnud pihtidega.
7.
Ja putus mo su külge, ja
ütles: Wata, se putub sinno