Prohweti Jesaia Ramat
1487 
sadab sedda pörmusse.
6.
Jallad, willetsatte jallad,
alwade tallad peawad sedda
ärratallama.
7.
Öigede tee radda on öiged
asjad: sinna öiglane wagid ülles
öigede teeradda.
8.
Jehowa! sinno öigede
nuhtluste wisiga on ka se
luggu, et meie sind otame;
hing ihhaldab so nimme, ja so
mälletusse.
9.
Mo hing iggatseb sind öse;
omma waimoga mo sees otsin
ma sind warra hom~iko: sest
kui sinno öiged nuhtlussed Ma
peäl on, siis öppiwad öigust
need, kes ma-ilmas ellawad.
10.
Ehk öäl innimenne armo
saab, siiski ei öppi temma
mitte öigust, ka öigusse maal
teeb ta köwwerust; ja ei sa
mitte Jehowa körgust nähha.
11.
Jehowa! so kässi on sureks
töstetud, siiski ei nä nemmad
sedda mitte; kül nemmad
sawad nähha so öige wihha so
rahwa eest, et nemmad
peawad häbbenema: ka tulli
peab neid, sinno waenlased,
ärrapölletama.
12.
Jehowa! kül sinna meile
rahho sadad, sest Sa olled ka
keik meie tööd meile teinud.
13.
Jehowa meie Jummal!
muud issandad on meie ülle
wallitsenud, kui sinna; agga
siño läbbi üksi kulutame so
nimme.
14.
Surnud ei sa ellusse: kes
kaddunud, need ei touse mitte
ülles: sepärrast et sa olled
nende kätte näinud, ja
ärrakautanud, ja keik nende
mällestust hukka saatnud.
15.
Jehowa! sa olled rahwast
kaswatanud, sa olled sedda
rahwast kaswatanud, ja omma
au üllesnäitnud, sa olled keik
Ma-üllemad kaugele
ärrasaatnud.
16.
Jehowa! nemmad otsiwad
sind, kui kitsas kä; nemmad
wallawad öhkamissi wälja, kui
sa neid karristad.
17.
Otsekui raskejallane, kes
pea peab mahhasama, waewa
tunneb, ja kissendab omma
sure wallo sees, nenda olleme
meie olnud sinno palle ees,
Jehowa!
18.
Meie ollime kui
raskejallatsed, ja tundsime
waewa, ja meie töime otsekui
tuult ilmale; meie ei woind
mingisuggust abbi sata Ma