Prohweti Jesaia Ramat
1502 
hirmutusse peäle, ja ütleb: Kus
on kirjatundia? kus on järrele-
arwaja? kus on se, kes tornid
üllesarwab?
19.
Sinna ei pea sedda
tuggewat rahwast mitte
näggema, sedda rahwast raske
kelega, mis sa ei tunne, kes
umkeel, mis ei woi moista.
20.
Wata Sionit meie
koggodusse liñna, so silmad
peawad Jerusalemma näggema,
et se on rahholinne ello-asse,
üks telk, mis ei pea ärrasama,
kelle waijad ei pea ial
wäljatombatud, egga ühteainust
ta nörist ärrakistud sama.
21.
Waid seäl on aulinne
Jehowa meile jöggede ja wee-
soonte assemel, mis wägga
laiad on ; seäl ei pea mitte
aero-laewad käima, egga suur
laew seält ülleminnema.
22.
Sest Jehowa on meie
kohtomoistja, Jehowa on meie
kässo-andia, Jehowa on meie
kunningas, temma sadab meile
abbi.
23.
Sinno köied on lödwaks
sanud, nemmad ei kinnita
omma pele-pu asset, nemmad
polle weel purje ühhest
ärralautand, siis jaetakse jo
paljo risutud saki wälja,
jallotumad risuwad ärrarisutud
asjad.
24.
Ja ükski, kes seäl ellab, ei
ütle: Ma ollen nödder; sest
selle rahwale, kes seäl ellab,
on üllekohhus andeks antud.
34.
Peatük.
Jehowa nuhtleb raskeste
ristikoggodusse waenlased.
1.
Pagganad! tulge liggi, ja mu
rahwas pange tähhele; kuulgo
Ma ja temma täius, ma-ilm ja
keik, mis seäl peäl kaswab.
2.
Sest Jehowal on suur wihha
keikide pagganatte wasto, ja
tulline wihha keige nende
söawäe wasto; ta on neid
sutumaks ärrakautanud, ta on
neid ärraannud ärratappa.
3.
Ja neid, kes nende seast on
mahhalödud, peab
ärrawissatama, ja nende
kehhade seest peab nende
hais tousma, ja mäed peawad
nende werrest ärrasullama.
4.
Ja keik taewa wäggi peab
ärrakuiwama ja taewas peab
sama kokkokeertud kui ramat,
ja keik temma wäggi peab