Prohweti Jesaia Ramat
1524 
innimessed: tulgo nemmad keik
kokko ja seisko, nemmad
peawad wärrisema, ja häbbi
sisse sama ühtlase.
12.
Üks taub rauda pihtidega,
ja teeb sedda kumaks süttega,
ja walmistab sedda
haamrittega, ja teeb tööd
senna kallale omma tuggewa
käewartega; temmal on ka
nälg, et ta rammotumaks
lähhäb; ta ei jo wet, ja wässib
ärra.
13.
Pusep moödab nöriga, ta
märgib sedda ärra kridiga, ja
lükkab sedda hööwlidega
silledaks, ja märgib sedda
sirkliga, ja teeb sedda kui
mehhe näggo, otsekui illusa
innimesse, et se peab koias
seisma.
14.
Ta raiub ennesele
seedripuud, ja wottab kupressi
ja tamme, ja wallitseb ennesele
kowwa suggu pu metsa pude
seast; ta istutab wahtrapuud ja
wihm kaswatab sedda.
15.
Ja se sünnib kül
innimessele süteks, ja temma
wottab neist, ja paistab ennast,
ta küttab ka, ja küpsetab leiba;
siiski teeb ta sest jummalat, ja
kummardab selle ette, ta teeb
sest nikkertud kuio, ja heidab
selle ette pölweli mahha.
16.
Ühhe pole sest pölletab ta
tullega, teise pole peält sööb
ta lihha, küpsetab pradi ja
sööb köhho täis, paistab
ennast ka ja ütleb: Hea kül,
ma ollen ennast paistnud, ma
ollen tullokest näinud.
17.
Ja mis sest puust üllejääb,
sedda teeb ta jummalaks
ommaks nikkertud kuiuks,
heidab temma ette pölweli
mahha, ja kummardab ja pallub
tedda, ja ütleb: Peästa mind,
sest sinna olled mo jummal.
18.
Nemmad ei tea egga
moista, sest nende silmad on
kinniwoitud, et nemmad ei nä,
ja nende süddamed, et
nemmad ei moista arwata.
19.
Ja temma ei mötle järrele
ommas süddames, ja ei tea
egga moista, et ta mötleks:
Ühhe pole sest puust ollen ma
tullega ärrapölletand, ja ollen
ka temma sütte peäl leiba
küpsetanud, ma küpsetasin
lihha, ja söin, ja ma peaksin
sedda, mis sest üllejääb,
hirmsaks asjaks teggema, ja
pu-kandi ette pölweli
mahhaheitma.