Prohweti Jesaia Ramat
1551 
kohhus: nemmad tewad ommad
jalla teed ennesele köwweraks,
ei ükski, kes seäl peäl käib, ei
tunne mitte rahho.
9.
Sepärrast on kohhus
kaugele, meilt ärraläinud, ja
öigus ei sa meid kätte: meie
otame walgust, ja wata,
pimmedus on; selget selgust,
agga meie käime pilkases
pimmedas.
10.
Meie katsume seina kässi
kaudo kui pimmedad, ja
katsume kättega kui need, kel
ep olle silmi: meie kommistame
louna aial kui puhte,
keigeparremas pölwes olleme
meie kui surnud.
11.
Meie keik nämmiseme kui
karrud, ja äggame wägga kui
tuid; meie otame kohhut, ja
sedda ep olle; ärrapeästmist,
agga se on kaugel meist ärra.
12.
Sest meie ülleastmissi on
paljo sinno ees, ja meie pattud
wastawad meie silmi: sest meie
ülleastmissed on meie jures, ja
meie tunneme ärra keik omma
üllekohhut.
13.
Sest meie astume ülle, ja
salgame Jehowa ärra, ja
tagganeme taggasi ommast
Jummalast; meie rägime
ligateggemist ja
ärratagganemist, meie mötleme
ja könneleme süddamest
walskusse sannad.
14.
Ja kohhus on taggasi
aetud, ja öigus seisab kaugelt:
sest tödde kommistab ulitsa
peäl, ja mis otsekohhene assi
on, se ei woi eddasi miñna.
15.
Ja tödde on sanud asjaks,
mis waia on, ja kes kurjast
lahkub, se annab ennast
risuda; ja Jehowa nääb, ja se
on pahha ta melest, et ei olle
kohhut.
16.
Ja temma nääb, et ühtege
meest ei olle, ja on wägga
ärraehmatand, et ühtege
wahhemeest ei olle: sepärrast
on temma kässiwars temmale
abbi saatnud, ja temma öigus,
se on tedda toetanud.
17.
Ja ta wottab öigust kui
raudride ennese peäle, ja
önnistusse raudkübbar on ta
Peas; ja ta wottab ennese
peäle kättemaksmisse rided, kui
katteks, ja kattab ennast pühha
wihhaga, kui kuega.
18.
Sedda möda kui tö wäärt
on, sedda möda wottab ta
tassuda tullist wihha omma
wihhameeste kätte, omma