Prohweti Jeremia Ramat
1575 
nemmad ei olle mitte
moistlikkud: targad on nemmad
kül kurja teggema, agga head
tehha ei moista nemmad mitte.
23.
Ma näggin sedda maad, ja
wata, se olli tühhi ja paljas; ja
taewa pole, ja sellel ei olnud
walgust.
24.
Ma näggin mäed, ja wata,
need wabbisesid, ja keik
mäekingud köikusid waljuste.
25.
Ma näggin, ja wata, ei
olnud ühte innimest, ja keik
linnud mis taewa al, ollid
ärralendnud.
26.
Ma nägin, ja wata,
wiljalinne pöld olli körb, ja keik
temma liñnad ollid mahhakistud
Jehowa ees, temma tullise
wihha pärrast.
27.
Sest nenda ütleb Jehowa:
Keik se Ma peab laggedaks
sama, ommeti ei tahha ma
otsa peäle tehha.
28.
Sepärrast leinab Ma, ja
taewas lähhäb mustaks üllewel:
sepärrast et ma ollen räkinud
ja möttelnud, ja minna ei tahha
kahhetseda egga sest taggasi
pöörda.
29.
Hobbose wäe ja ammoga
laskjatte heäle pärrast
pöggeneb keik lin ärra,
nemmad lähhäwad pakso
metsa sisse, ja astuwad ülles
kaljude peäle; igga lin jäetakse
mahha, et ükski ei sa seäl
sees ellada.
30.
Agga sinna ärraraisatud!
mis sa tahhad tehha? et sa kül
ennast ehhitad elleda punnase
rietega, ehk teed ennast
kännaks kuld-ehtega, et sa kül
ommad silmad hörud wärwiga,
siiski teed sa ennast ilmaaego
illusaks: armatsejad pölgwad
sind ärra, ja käiwad so hinge
peäle.
31.
Sest ma ollen kui naese
heält kuulnud, kes lapse
waewas; ahhastust, kui sellel
on, kes essimesse lapse saab,
Sioni tütre heält, mis äggab ja
aiab ommad käed laiale, hädda
mulle nüüd, sest mo hing on
ärrawässinud tapjatte pärrast.
5.
Peatük.
Judide tiggedus nomitakse:
nende öige nuhtlus.
1.
Käige Jerusalemma ulitsad
läbbi, ja wadage ommeti, ja
katske, ja otsige temma
turrude peält, kas teie leiate