Prohweti Jeremia Ramat
1598 
25.
Se on sinno liisko jaggo,
so kätte moödetud ossa
minnust, ütleb Jehowa: sest sa
olled mind ärraunnustanud, ja
lootnud walskusse peäle.
26.
Ja minnage tahhan
ülleswotta so kue-ölmad so
silmade ülle, et sind näikse
ärranaertud ollewad.
27.
So abbiello-ärrarikkumissed
ja so hirnumissed, sinno wägga
pahha hora-tö on mäekinkude
peäl wäljal, ma ollen näinud so
läilad asjad: hädda sulle,
Jerusalem! kui kaua ei tahha
sinna weel mitte puhtaks sada?
14.
Peatük.
Suur poud ja nälg: Jeremia
palwe: Jehowa wastus.
1.
Jehowa sanna, mis Jeremia
kätte sanud se sure poua
pärrast.
2.
Juda-ma leinab, ja temma
wärrawad on sandid, nemmad
on mustaks sanud mani, ja
Jerusalemma kissendaminne
touseb.
3.
Sest nende aulissed
läkkitawad ommad allamad wee
järrele, nemmad tullewad
kaewandutte jure, ja ei leia
wet, nende astjad tullewad
tühjalt taggasi: nemmad
häbbenewad ja punnastawad
ärra häbbi pärrast, ja kattawad
omma Pea kinni.
4.
Se Ma pärrast, mis on
ärraehmatud, et wihma ei olle
Ma peäl, on pöllo-mehhed
ärrahäbbenend, nemmad on
omma Pea kinnikatnud.
5.
Sest ka emma-hirw wäljal se
poegeb, ja jättab omma poia
mahha, et ei olle rohto.
6.
Ja mets-eeslid seiswad
körge kohtade peäl, nemmad
ahmiwad tuult, kui lendawad
maud, ja nende silmad
löppewad ärra, et ei olle rohto.
7.
Kui meie suur üllekohhus
meie wasto kostab, oh
JEHOWA! siis te meiega omma
nim~e pärrast; sest meie
ärrapöörmissi on paljo, misga
meie sinno wasto patto teinud.
8.
Oh Israeli otus, temma
ärrapeästja ahhastusse aial!
mikspärrast tahhad sa olla kui
woöras siin maal, ja kui üks
tekäia, kes körwale lähhäb
ömaia wötma?
9.
Mikspärrast tahhad sa olla
kui üks mees, kes