Prohweti Jeremia Ramat
1606 
kui mingisuggune mu assi, ja
temma on koggone hukkas;
kes woib sedda ärratunda?
10.
Minna Jehowa urin
süddame läbbi, ja katsun nerud
läbbi, et ma annan
iggamehhele temma tede
järrele ¤ temma teggude kasso
järrele.
11.
Kui pöldpü munne koggub,
ja ei haudu wälja; nenda on
se, kes rikkust kokkupanneb,
agga ei mitte öigussega: omma
pole ea sees peab ta sedda
järrele jätma, ja omma wiimses
otsas saab ta jölledaks.
12.
So au järg, se körgus
algmissest on meie pühha
paiga asse.
13.
Oh Jehowa, Israeli otus!
keik, kes sind mahhajätwad,
need peawad häbbi sisse
sama; kes minnust
ärratagganewad, neid kirjotakse
mulla sisse, sest nemmad
jätwad Jehowat, sedda ello
hallikast mahha.
14.
Te mind terweks, JEHOWA!
siis saan ma terweks; sada
mulle abbi, siis saan ma abbi:
sest sinna olled mo kitus.
15.
Wata, nemmad ütlewad mo
wasto: Kus on Jehowa sanna?
et tulgo se nüüd.
16.
Ja minna, polle ma peäle
aianud ennam kui karjatse
kohhus, kes sinno järrel käib:
et ma sedda wägga önnetumat
päwa mitte ep olle ihhaldand,
sedda tead sinna; mis mo
uledest wäljatulnud, ja se sinno
palle ees olnud.
17.
Ärra olle mulle
ehmatusseks, sinna olled mo
warjopaik kurjal aial.
18.
Sago neid häbbi sisse, kes
mind takkakissawad: agga
minna, ärgo sago ma häbbi
sisse: sago nemmad
ärraehmatama, agga minna,
ärgo sago ma ehmatama: lasse
nende peäle önnetusse päwa
tulla, ja röhhu neid ärra
kahhewörtse röhhumissega.
19.
Nenda ütleb Jehowa mo
wasto: Minne, ja seisa rahwa
laste wärrawas, kust Juda
kunningad sissetullewad, ja kust
nemmad wäljalähhäwad, ja
iggaühhes Jerusalemma
wärrawas.
20.
Ja ütle nende wasto:
Kuulge Jehowa sanna, Juda
kunningad, ja keik Juda, ja keik
Jerusalemma rahwas, kes neist
wärrawist sissetullewad.