Prohweti Jeremia Ramat
1605 
20.
Kas innimenne woib
ennesele jummaliks tehha neid,
mis ei olle mitte jummalad.
21.
Wata, sepärrast tahhan ma
neile teäda anda sel korral, ma
tahhan neile teäda anda omma
kät ja omma wägge, ja
nemmad peawad teäda sama,
et mo nimmi on Jehowa.
17.
Peatük.
Judide pat ja nuhtlus: Jeremia
palwe: Jehowa käsk.
1.
Juda-rahwa pat on kirjotud
raudsullega, terrewa temanti-
kiwwiga; se on leikatud nende
süddame laua peäle, ja teie
altaride sarwede peäle,
2.
Kui ma mötlen nende laste
peäle, nende altaride peäle, ja
nende ite peäle, mis haljaste
pude jures, mis körge
mäekinkude peäl.
3.
Oh minno mäggi, mis wäljal!
so warra, ja keik so
warrandussed, ja sinno körged
paigad tahhan ma risutawaks
anda patto pärrast, mis keikide
so raiade peäl.
4.
Siis pead sa mahhajätma
omma pärris-ossa, mis ma
sulle annud, ja sedda
issiennesest, ja ma tahhan sind
panna tenima so waenlaste
jure siñna male, mis sa ei
tunne: sest teie ollete tuld
süütnud pöllema mo wihha
sees, se peab iggaweste
pöllema.
5.
Nenda ütleb Jehowa:
Ärranetud on se mees, kes
lodab innimesse peäle, ja
panneb lihha ommaks
käewarreks, ja lahkub
JEHOWAST omma süddamega
ärra.
6.
Ja temma on kui kannarpik
nömmes, ja ei sa mitte nähha,
kui hea tulleb, ja ta ellab
poudse paikade sees körbes,
ühhe pahha nömme-ma peäl,
kus ükski ei ella.
7.
Önnistud on se mees, kes
lodab JEHOWA peäle, ja kelle
lotus JEHOWA on.
8.
Sest temma on kui pu, mis
we jure istutud, ja jöe äres
ommad jured aianud, ja ta ei
tunne, kui poud tulleb, ja
temma lehhed on haljad; ja
poudsel aastal ei murretse
temma mitte, ja ei anna järrele
wilja kandmast.
9.
Südda on kawwalam petma,