Prohweti Esekieli Ramat
1725 
nende wasto wäljasirrutada, ja
sedda maad paljo laggedamaks
tehha, kui Tibla körb, iggas
paikas, kus nemmad ellawad; ja
nemmad peawad tundma, et
minna Jehowa ollen.
7.
Peatük.
Jerusalemma ja Juda-
kunningrigi ärrakautaminne.
1.
Ja Jehowa sanna sai mo
kätte sedda wisi:
2.
Ja sinna innimesse poeg,
nenda ütleb Issand Jehowa
Israeli maast: Ots on kä! ots
on tulnud keige nelja Ma nurga
peäle.
3.
Nüüd tulleb ots sinno peäle,
sest ma tahhan om~a wihha
so peäle läkkitada ja kohhut
moista so peäle siño wiside
järrele, ja tahhan so peäle
panna keik sinno hirmsad teud.
4.
Ja mo silm ei pea sulle
järrele andma, ja miña ei tahha
armo anda; waid tahhan siño
wisid so peäle panna, ja so
hirmsad teud peawad so sekka
sama, ja teie peate tundma, et
minna ollen Jehowa.
5.
Nenda ütleb Issand Jehowa:
Siin on önnetus, üks önnetus,
wata, se tulleb.
6.
Ots tulleb, ots tulleb, se
ärkab ülles so wasto: wata, se
tulleb.
7.
Se kord tulleb sinno kätte,
kes sa seäl maal ellad; se aeg
tulleb, se kärrina pääw on liggi,
ja se ei olle mitte mäggede
wastokostmisse heäl.
8.
Nüüd tahhan ma pea omma
tullise wihha so peäle
wäljawallada, ja om~a
wihhastust otse keik sata so
peäle, ja tahhan sinno peäle
kohhut moista so wiside
järrele, ja so peäle panna keik
so hirmsad teud.
9.
Ja mo silm ei pea järrele
andma, ja minna ei tahha
armo anda; so wisisid möda
tahhan ma so peäle panna, ja
so hirmsad teud peawad so
sekka sama: ja teie peate
tundma, et minna Jehowa
ollen, kes peksab.
10.
Wata, se pääw, wata, se
tulleb, kord on wäljatulnud, kep
öitseb, uhkus kaswab.
11.
Wäekauba tö touseb
keppiks öälusse peäle; neist ei
jä ükski ülle, ei nende surest
hulgast, ei nende kärrinast;