Prohweti Esekieli Ramat
1744 
sanud, ja sureks kasnud, ja
wägga suurt illo kätte sanud:
nissad ollid walmis, ja so
karwad kasnud; agga siña ollid
weel allasti ja paljas.
8.
Ja ma läksin sust möda, ja
näggin sind, ja wata, so aeg
olli, se armastamisse aeg, ja
ma lautasin omma ölma so
ülle, ja katsin so allastust; ja
ma wandusin sulle, ja teggin
seädust sinnoga, ütleb Issand
Jehowa, ja sinna said mo
ommaks.
9.
Ja ma pessesin sind weega,
ja lopputasin so werre so peält
ärra, ja woidsin sind ölliga;
10.
Ja ehhitasin sind wälja-
ömmeltud riettega, ja pannin
sinnised nahk-kingad so jalga,
ja pannin peent kallist linnast
riet so ümber, ja katsin sind
sidiga;
11.
Ja teggin sind wägga
kännaks, ja pannin kässi-keed
so kätte ümber, ja kedi so
kaela ümber;
12.
Ja andsin pea-otsa ehte so
ninna peäle, ja körwa-röngad
so körwade sisse, ja illusa
kroni so pähhä.
13.
Sedda wisi ollid sa ehhitud
kulla ja höbbedaga, ja so
üllekond ridid ollid kallist
linnasest ja siidsest ja
wäljaömmeltud ridest; sa söid
saia, ja met ja ölli, ja ollid
üpres wägga illus, ja kölbasid
kunningrigile.
14.
Ja so nimmi sai kuulsaks
pagganatte seas so illo
pärrast: sest se olli täieste illus
miño ehte pärrast, mis ma so
peäle pannin, ütleb Issand
Jehowa.
15.
Agga sinna lootsid omma
illo peäle, ja ellasid hora wisil
omma nimme pärrast, ja
piddasid om~a hora-jahti
iggaühhega, kes möda läks,
kes se ial olli.
16.
Ja sa wötsid ommast ridist,
ja teggid eñesele kirjud körged
paigad, ja teggid hora tööd
nende peäl: need paigad ei
pea ennam sama, egga ollema.
17.
Ja sa wötsid ommad
illusad riistad minno kullast ja
mo höbbedast, mis ma sulle
ollin annud, ja teggid ennesele
meeste kuiud, ja teggid
nendega hora tööd.
18.
Ja wötsid ommad
wäljaömmeltud rided, ja katsid
neid; ja pannid nende ette mo
ölli ja mo suitsetamisse-rohto.