Prohweti Osea Ramat
1855 
nüüd Tanielit seie, kül temma
teäda annab, mis se kirri
tähhendab.
13.
Siis widi Tanielit sisse
kunninga ette; kunningas
hakkas räkima ja ütles
Tanielile: Olled sinna Taniel,
Juda wangide seltsist, kedda
kunningas mo wanna- issa seie
tonud Juda-maalt?
14.
Sest ma ollen sinnust
kuulnud, et Jummalatte waim
so sees on, ja et walgustust, ja
moistust, ja wägga suurt
tarkust sinno seest leitakse.
15.
Ja nüüd on mo ette todud
need targad ja tähte-tundiad,
kes seddasinnast kirja piddid
luggema ja mulle teäda andma,
mis se tähhendab: agga neil ei
olle joudo mulle teäda anda,
mis se assi tähhendab.
16.
Agga sinnust ollen ma
kuulnud, et sa woid
ärraselletada, mis nisuggused
asjad tähhendawad, ja rasked
sölmede sarnatsed asjad
üllesarrotada. Kui sa nüüd woid
sedda kirja luggeda ja mulle
teäda anda, mis se tähhendab,
siis pead sa purpuri rided
sama, ja kuld-kedi omma kaela
ümber, ja kui kolmas
wallitsema kunningrikis.
17.
Siis wastas Taniel ja ütles
kunninga ette: So annid jägo
sinno pärralt, ja anna ommad
melehead teisele; siiski tahhan
ma sedda kirja kunningale
luggeda ja temmale teäda
anda, mis se tähhendab.
18.
Oh sinna kunningas, se
keigekörgem Jummal olli so
wanna issale Nebukadnetsarile
annud sedda kunningrigi, ja
surust, ja illo, ja au.
19.
Ja se surusse pärrast, mis
ta temmale annud, wärrisesid
ja kartsid temma eest keik
rahwas, sugguwössad ja keled:
ta tappis, kedda ta tahtis, ja
piddas ellus, kedda ta tahtis, ja
töstis sureks, kedda ta tahtis,
ja allandas, kedda ta tahtis.
20.
Ja kui temma südda
surustas, ja ta waim hakkas
wägga uhkeks minnema, siis
toukati tedda temma
kunninglikko aujärje peält
mahha, ja se illo sai temma
käest ärra.
21.
Ja tedda lükkati innimeste
laste jurest ärra, ja temma
südda sai metsaliste
sarnatseks, ja ta ellas mets-
eeslide jures, rohto anti